kolmapäev, 6. jaanuar 2016

Kõik naeravad mu üle. Isegi treener!

Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus kõik naeravad mu üle- mu lapsed, Herlend ja isegi treener!

Esmaspäeval alustasime Pärnu My Fitness klubi personaaltreener Bryan Romano Faraniga päris treeninguid. Eelmisel kohtumisel tegi ta vaid mu kehaanalüüsid ja rääkisime toitumisest (loe siit: Heli treenib pulmadeks ilusaks ).

Esmaspäeval oli esimene päris trenn. Kusjuures tegelikult polnud seegi päris PÄRIS. Alustuseks tegime ilu-kole-pildid. Ehk siis need, mida vaadates 6 kuu päras ahhetame, et "kuidas see oli võimalik?", aga mis on praegu mu igapäevane pilt peeglist.

Kõige juurde, mida me teeme, käivad Bryani selgitused. Ausalt- ta räägib TERVE trenni aja! Isegi siis, kui mina soojenduseks jooksen. Õnneks ei eeldanud ta, et ma jooksmise ajal vastu pean rääkima. Nagu näha, siis kirjutab ta sama palju. Nimelt on Bryanil personaaltreeningu blogi, mida ma küll veel väga süvitis pole uurinug, aga seal on olemas paljud jutud, mida minagi nende paari treeningu jooksul olen kuulnud. Kel huvi, uurige!

Peale ilu-kole-pilte ja 5-minutilist jooksusoojendust hakkasime tööle! Minu eesmärgiks õppida treenima, Bryani eesmärgiks õppida, kuidas minu keha treenib- mida, kui palju, mis piirini ma teha suudan. Kui kehaanalüüs andis häid tulemusi ja kinnitas, et mu kunagiste aastate treeningute lihased pole kuhugi kadunud, siis esimeses trennis tuli veel lisa. Mul on hea venivus ja lihastest tulenevalt ka jõudu. Ok, tegelikult mu enda jaoks ei olnud see uudis, aga viimastel aastatel kasvanud rasvakihi alla oli lihtne see kõik ise ka ära unustada. Nii ei tea seda inimesed mu ümber... ja mina tean vaid vaiksel omas mõttes.

Kangiga kükitada sain esimesel korral korduvalt ja ikka korralikult. Veniv ju, noh. Ja igasugu muid harjutusi teha ka.

Ja siis hakkas pihta- trenni lõppedes trepist alla tulles pidin kõvasti trepi käsipuust kinni hoidma. Jalad tahtsid alt kaduda. Pealmised reielihased näitasid suremise märke. Eskalaator ka otseloomulikult ei töötanud (ma tean küll, et seal on mingi sensor, mis paneb ta tööle ainult siis, kui inimesed tulevad, aga... ju ta siis ei lugenud mind inimeseks ja mina ka ei teadnud, kus ma hüppama oleks pidanud).

Eilseks läks asi veel hullemaks. No ja täna olin juba nagu täitsa invaliid. Nii nad siis kõik naeravad mu üle, kui ma ringi koperdan. Eriti lapsed ja Herlend (ahjaa, ma polegi eriti kedagi teist näinud!) Bryan ütles, et see on normaalne. Mu lihased pole ammu trenni saanud ja... seal taga on suur teooria, aga ma ei tea kõiki neid sõnu inglise keeles ning mul ei jää veel kõik meelde, mida ta räägib, aga pärast esmaspäevast trenni surevad reie pealsed lihased on normaalne nähtus. Seletas nii... ja siis muigas korduvalt, kui ma täna ennast ühelt ülakeha masinalt teisele vedasin.

Tegelikult ongi personaaltreeneriga töötamise suurim võlu see, et ta räägib kogu aeg ja seletab mulle kõik ära. Korduvalt! Ja vaatab, et ma ikka teeks nii, kuidas ta seletas. See tähendab, et ta ongi reaalselt kogu trenni mu kõrval. Näitab, kuidas harjutused käivad, kuidas masinad töötavad, paneb kõik parajale kõrgusele, loeb kordi, korrastab kogu aeg kehahoiakut, vahetab raskusi, selgitab-selgitab-selgitab... Ehk teeb kogu mõtlemise osa, mis eeldab eelnevaid teadmisi ja minu osaks jääb vaid panustada füüsilist tööd ja nautida tunnet, mida see mu kehale pakub!

Täna küsisin Bryani käest kinnitust, et kas on nii, et Eestis jõuvad inimesed jõusaali siis, kui nad kusagil mujal on ennast ilusaks saanud/söönud? Mäletan 13-14 aastat tagasi USAs elades ja treenides, et seal oli jõusaalis IGASUGUSEID inimesi. Ja mitte kedagi ei huvitanud, kui 55 kg ja 145 kg kaaluvad inimesed kõrvuti treenisi. Pigem peeti seda normaalseks ja hinnatuks, et inimesed enda tervise eest hoolivad.

Kui tihti te meil jõusaalis või rühmatrennides näete inimesi, kellele tervise mõttes seda tegelikult väga vaja oleks ehk siis ülekaalulisi? Väga mitte. Mina sain oma esimese negatiivse tundepuhangu spordipoes trennipükse otsides. Jäta või minemata, sest suuremaid numbreid ei ole. Ja kui ma oleks mahtunud kõigisse neisse imepisikestesse, mis ma siis enam sinna trenni ronin (ok, tegelt roniks ikka, sest sport on mõnus!!!)?

Bryan kinnitas minu arusaama, et kahjuks on see meil jah nii. Inimesed, kellel tervise mõttes oleks väga vaja trenni, ei julge tulla. Kindlasti on neid, kes on saanud ebameeldiva hinnangu osaliseks, nagu kuulukski spordiklubis käimise õigus vaid saledatele ja sportlikele. Bryan tutvustas oma filosoofiat, et kui kaaluprobleemidega inimesed tema juurde jõuavad, siis pole tema asi küsida, kuidas inimene ülekaaluliseks sai. Tema asi on aru saada, mis on inimese keha piirid ja kuidas aidata ta parema terviseni. Kaalu number polegi ainuke oluline asi, vaid keha üldine seisukord ja tervis! Rääkisime sel teemal veel pikalt ja mitmeid meiegi vestlusest läbi käinud teemasid saad lugeda Bryani treeningute ja spordikonsultatsioonide FB lehelt.


Personaaltreeneriga alustamine on tark tegu, sest tema aitab õppida turvaliselt treenima, enda kehaga arvestama.


Ja nii ongi- mina tunnen küll ennast koos Bryaniga treenides väga hästi ja ei mingeid tavapäraseid alaväärsuskomplekse. Ok, see et ma (veel!) tihti kiita saan, annab ka kindlasti oma osa. Samas ei pidanud kõik teises treenerid sellised olema. Üldisest suhtumisest ülekaalulistesse ma üldse ei räägi, sest eks siin blogimaailmaski on ju tarku, kes oskavad hinnanguid anda ja kritiseerida, selle asemel et tausta uurida. Nagu muudeski valdkondades- inimene tallatakse maha just sel hetkel, kui tal on kõige rohkem mudast tõstvat kätt vaja! Miks me nii teeme? Me ISE ju teeme seda teineteisele!

Koperdavatest jalgadest hoolimata oli täna teine trenn. Soojenduseks sain jooksu asemel suusatamist teha. Oi, mulle on see masin alati meeldinud. Ostsin endale paar aastat tagasi koju ka... kataloogist... ja nii ta seisma jäi! Õppetund- kataloogist asju tellida ei tasu! See ei olnud SEE! Täna aga sain taas nautida.

Tänane trenn keskendus ülakehale. Enne seda läbisin veel mõõdulindi protseduurid ehk et Bryan mõõtis mu igast otsast üle. No ikka et varsti oleks, mille alusel hõisata. Trenni lõpuks otsisime kõhulihaseid ka. Olemas olid.

Praegu hakkab rutiin olema selline, et nädalas on 4 trenni: vaheldumisi üla- ja alakeha trennid, mõlemaid siis nädalas kaks tükki.

Homme hommikul selgub, kas järgmine alakeha trenn on homme või reedel. Kokkulepe on selline, et kui ma probleemideta voodist üles saan ja jalad vaid veidi valutavad, sõidan homme linna. Kui aga voodist väljatulemine võtab rohkem aega (nagu näiteks täna... ja eile... ) , siis ootame reedeni.

Valutavate lihastega oli veel see lugu, et ma tahtsin hästi tark olla ja neid muudkui peale venitada. Bryan aga selgitas (pika teooriaga), et tegelikult on need valutavad lihased juba väga venitatud ja pigem tuleks need rahule jätta. Oluline on igal söögikorral süüa ka proteiini ja palju juua.

Tänane ekstreemne päev lõppes sellega, et trennist tulles läksin Maksimarketisse (Fredy kunagi käskis. Pidavat olema patriootlik eestimaises poes käia!). Ostsin igasugu mugulaid ja veiseliha (toorest!) ja õhtul kokkasime perekondlikult. Süüa saime kl 20! Kas tõesti inimesed, kes tulevad kl 18 tööl koju, viitsivad iga päev perekondlikult kokata? Igatahes läks linnaskäigule ja söögitegemisele täna terve päev (hommikul käisime veel lastega silmaarsti juures).

Järgmine väljakutse minu jaoks ongi aru saada, kuidas kogu pere nädala graafik nende lisadega toimib. Peale selle tuleb mitmel rindel tööd ka teha. Praegu on jätkuvalt nii, et Herlendi peal on suur osa lastehoiust, et ma saaks töötada. Samas püüan tema seisundit ka jälgida ja anda talle piisavalt vaba taastumise aega... mis tähendab, et minu tööpäevad venivad sellest veel pikemaks. Eks hetkel on probleemiks ka, et ma pole veel aru saanud, mis on see teema minu töövaldkondades, millega süviti edasi minna, mis pere ära toidaks. Nii jätkub rabelemine mitmel rindel. Esmane eesmärk on praegu järgmine noortekas "Ütlemata sõnad" valmis saada ja ikka leida 3 inseneri.

Tänane viimane eesmärk on oma keha enne kl 1 voodisse vedada!

Loe eelmisi trennipostitusi siit:
15.02.2016 Bryani Poolt Piinatud Naiste Liit

21.01.2016 Bryan petab mind... korduvalt!

13.01.2016 Kas Brasiilias on lund?

9.01.2016 Täitsa uus inimene ja uus elu

29.12.2015 Heli treenib pulmadeks ilusaks




6 kommentaari:

  1. Oi Heli, sa oled tubli! Sa oled kohe palju rohkem kui tubli! Ootan juba huviga mida sa tahtejõuaga suudad enda kehaga teha! Ja kui ma peaksin nägema, et su tahe hakkab kaduma siis tuleb mu käsi sulle mutta appi!
    Hüüumärgid on teadlikult pandud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pean meeles! Aga mudas olles hüüda ei saa.... nii et kui peaksin sinna jõudma, eks ma siis lehvitan :) Ma ise olen positiivselt meelestatud, sest tean, mida olen varem elu jooksul oma tahtejõuda ära teinud... aga praegu loodan, et teisedminu ümber vastu peavad, sest praegu ei sõltu mu tahtmised ju ainult minust endast. Kogu pere aega peab jagama. Aga no soov ja motivatsioon on esimesed ja eks siis saab igasugustest taksitustest üle.

      Kustuta
  2. Mina olen nüüdseks 6 aastat spordiklubis käinud. Ja ise sinna minnes olin selline, kellel seda väga vaja oli, kuigi vb kaugelt see niimoodi välja ei paistnud, sest asi ei olnud suures hulgas ülekilodes, vaid igasuguse füüsilise vormi puudumises. Aga selle aja jooksul olen küll igasugu mõõtudes inimesi trennis näinud, ei ole kõik ilusad ja tippvormis. Ja ka igas vanuses, mis ju eriti tore. Nii vähe kui üldse teistele tähelepanu pööran. Aga enne saali minekut ka pelgasin, et mida teised arvavad, kui ma ei jõua ja ei oska vms- see sai kohe selgeks, et valdav enamus keskendub enda trennile ning teisi ei kritiseerita/ ei vaadata halvustava pilguga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga hea kuulda, et Sul on vaid head kogemused! Loodan, et varsti muutuvad sellised kogemused valdavaks ja selliseid kogemusi on veel ja veel. Edu edaspidistes treeningutes!

      Kustuta
  3. Sattusin seda blogi lugema, olen ise ka aastaid vahelduva eduga kerges ülekaalus (+12% soovituslikust) ja lahendanud seda nii kaalujälgijates, figuurisõprades käimisega, online programmiga ja trenni proovinud. Hetkel olengi kaalulangetamisele käega löönud ja keskendunud treenituse tõstmisele ja samal ajal jälginud et kaal ei kasvaks.

    Aga oma kogemustele tuginedes - sinu poolt ette võetud plaan on väga ambitsioonikas. Iseenesest see on hea mõte, ennast motiveerida blogipidamise abil, aga ma näen siin mitut komponenti, mis palju lisaaega võtab ja ei kujuta ette, kuidas selline koormuse kasv on tehtav. Mingil hetkel võib lihtsalt stress talumatuks kasvada ja lained üle pea kokku lüüa.

    Põhilised ajaröövlid:
    * teadlik toitumine - tervisliku toidu valmistamise aeg sh poeskäigu planeerimine (nagu ise kirjutad, siis selleks et kell 18 töölt tulles tervislikult süüa peaksid sa juba eelmisel õhtul ettevalmistused tegema.
    * toitumispäeviku pidamine - ülesmärkimine võtab palju aega
    Aga siia lisaks oled võtnud veel ka:
    * treeningkoormuse suurendamine - veedad trennis palju aega + sõit sinna ja selle võrra oled lastest ja perest eemal. Treeningkoormuse järsk kasv tekitab ka keha keemilistes protsessides muudatusi ja teeb sind veel näljasemaks kui tavaliselt.
    * blogi pidamine võtab ka palju aega

    Kuna kaalu langetamine on ikka söömises kinni, siis minu arust oleks realistlikum plaan tegeleda ühe asjaga korraga - võtta ette ainult toitumine (koos spetsialisti abiga) ja sinna juurde lihtsalt lisada vabas vormis aktiivset liikumist nagu kõndimine, kelgumäel käik, suusatamine või rattasõit (palju saab teha palju ka koos lastega).

    Aga jah, ma saan aru, et nüüd juba otsus tehtud ja plaan paigas ja tagasiteed ei ole. Aga jah, see tee saab olema päris raske, ei julgeks sellist suurt plaani küll kõigile soovitada - parem üks asi korraga ja kui see paigas, siis vaikselt lisada asju.

    Edu!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan, et oma kogemust jagasid! Kõik on õige- plaan on ambitsioonikas ja võtab aega. Eriti kuna trennikoht on minust 40 km kaugusel.

      Ma olen ka kaalujälgijates kunagi käinud ja saavutanud oma rekordi 69 kg. Samuti kaotasin toitumisega eelmisel kevad-suvel 10 kg. Aga minu jaoks käib selline ainult toidule mõtlemine närvidele. Trenn annab nii palju positiivset energiat. Nii et trennile keskendumine on minu jaoks teadlik valik, sest ma lihtsalt olen selline inimene, kellele trenn väga meeldib ja sobib (isegi, kui koju jõudes olen poolsurnud, siis ikkagi õnnelik!) :)

      Kustuta