laupäev, 9. jaanuar 2016

Täitsa uus inimene ja uus elu

Vabandust- läksin pealkirja kirjutamisel liigselt hoogu kõigist neist postitustest, mida viimased nädalad on tehtud sellest, kuidas kõik keeravad uue lehe ja hakkavad nullist pihta. Ma pole kunagi aru saanud sellest, kuidas mingisugune kalendris muutuv kuupäev mõne inimese võiks täiesti teiseks muuta... ja tegelikult ju ei muudagi ja nii need lubadused jäävad täitmata. Sel aastal ma ei saanud isegi aru, kui uus aasta tuli...

Ma tahtsin tegelikult öelda, et inimese tunne on taas peal. Jeeeeee! Sel nädalal esimest korda. Praeguseks selle nädala neli trenni tehtud- kaks ala- ja kaks ülakehale. Nagu mäletate, siis pärast esmaspäevast trenni hakkasin oma spordikarjääri vaikselt lõpetama (loe siit: Kõik naeravad mu üle!), sest jalad ei teinud enam koostööd. See jätkus kolmapäeval... ja neljapäeval... ja reedel...

Sellest hoolimata oli reedel uus alakeha trenn. Ma hakkasin juba mõtlema, et personaaltreener Bryan on hull, kui laseb mul surevate lihastega ikka raskeid harjutusi teha. Tuli välja, et hoopis vastupidi- pärast reedest alakeha trenni MyFitness spordiklubist lahkudes tundsin, et olemine on täitsa hea. Õhtul olid jalad juba tõesti head. Tänaseks hommikuks poleks nagu mitmeid päevi kestnud reielihaste valu olnudki. Alles neljapäeval Tallinnas parklast teatrisse kõndides nõksatas jalg mitu korda alt ära ja ma mõtlesin, et ei jõua kunagi kohale. Eks külm andis ka veel oma osa. Treppidest tulin kõik need päevad alla kõvasti käepidemest kinni hoides. Täna, paar päva hiljem on kõik aga unustatud. Minu jaoks veel üks tõestus sellest, mis on ise ja teadliku treeneriga treenimise vahe.

Üks trenniuuendus minu jaoks on see, et ma õpin mitte venitama. Jah, ma olen terve elu teadnud, et venitamine on igasuguse liigutamise põhialus. Bryan õpetab teisiti. Mitmes harjutuses on venitus sees, nii et tegelikult käib venitamine kogu trenni ajal. Lisavenitamine pidavat trenni hoopis intensiivsemaks tegema (kuigi mina omas mõttes arvaks just vastupidist) ning seepärast eriti alguses seda pole vaja. Tänasel õhtul pärast selle nädala nelja trenni tunnen, et see toimib!

Liigutuste puhul on mõned bodypumpist ja muudest tegemistest (nt klaveirmängust) sisseharjunud asjad, mida pean pidevalt meeles pidama... ja siis ikka unustan.

Mu keha on küll ühtlaselt treenitud (ehk ükski kehaosa pole silmapaistvalt treenitud), seega pidavat olema lihtne olemasolevaid puudusi välja treenida ning võrdselt raskust lisada. Üks puudustest on ettepoole vajunud õlad. Bryan arvas algul, et see on arvutitööst. Olin nõus! Siis aga mängisin trennipäeva õhtul kodus oma töötoas akordionit ja juhtusin ennast kogemata aknaklaasilt vaatama... Siis sai selgeks, et mu õlgu on alatest kümnendast eluaastast koormanud akordioni raskus. Nüüd küll mitte nii palju, aga varasematel aastatel päris palju, nii et tundub, et see ongi kurjajuur.

Raskuste meelespidamiseks on paber, mis minuga igas trennis kaasas käib (kuigi juba kolmandas trennis suutsin selle koju jätta, sest kotti pakkides tõstsin selle korraks eest ära, sest see on väga tähtis... ja nii ta koti kõrvale koju laua peale jäi). Vägev on näha, et juba esimese nädala lõpuks on mitmed numbrid maha tõmmatud ja nende asemele on tulnud uued ja suuremad.

Nüüd jõuame suure motivatsiooni küsimuseni. Praegu mul sellega probleeme pole, aga ennetavalt tuleb mõelda. Meile kõigile on teiste hinnang ka mingil määral oluline, võimalus oma saavutusi jagada. Vähemalt sellisel hetkel, kus sa ise ennast enam motiveerida ei suuda. Suurenevate raskuste lehte vaadates jõudsin arusaamisele, et ma pean enda ümber leidma inimesi, kes hindaksid seda, et ma ühe või teise harjutuse puhul mõne aja pärast 25 kg asemel näiteks hoopis 40 kg raskuseid kasutan. Pole ju mõtet oma õnne jagada inimestega, kelle jaoks see midagi ei tähenda, ega kuidagi oluline ei ole.

Tean täitsa omadest kogemustest! See on alati nii kurb, kui oled ise üliõnnelik, et oled millegi suurega hakkama saanud ja siis väidetav sõber nähvab vastu, et "see on ju üldse mõttetu teema! Miks sellega tegeleda!" Nii see rõõm hea tulemusega lõppenud suurest tööst kaob...

Sama hull on kuulda kommentaari, et "Tubli! See oli ette teada, et sina saad hakkama! Alati saad!" Ei ole ju nii! Selle ALATI jaoks tuleb iga kord teha tööd ja näha vaeva. Selle taga on aga motivatsioon ja alati on võimalik ebaõnnestuda. Sedagi on juhtunud. Korduvalt. Mul on enda sees palju motivatsiooni, aga praegune ülesanne ei ole lihtne ja kindlasti läheb mingil hetkel vaja, et mõnigi inimene mu kõrval tulevasest motivatsioonikriisist aru saaks.

Miks ma planeerin ette ebaõnnestumist ja motivatsioonikriisi? Sest ma kavatsen õnnestuda! Ma olen ennegi elus selliseid suuri asju ette võtnud, nagu praegu ja tean, et nii see käib. Samuti räägib Bryan mulle pidevalt, et see kriis varsti tuleb. See on realistlik valmisolek ja kõigi takistuste kõrvaldamine.

Nii et keda huvitab, kui raskeid raskusi ma harjutuste tegemisel kasutan ja kuidas arenen, siis olge valvel- mingil hetkel on mul teid kindlasti vaja!

Selle nädala üks suur saavutus on veel see, et olen suurema osa päevadest vähemalt kell 1 magama saanud! Jah, kirjutamise ja värbamistööga olen seetõttu natuke (palju!) hädas, aga järgmisel nädalal saame graafikud ehk paremini jooksma. Kui ma oma töid kiiremini tehtud ei saa, siis on varsti-varsti suur paanika ja pankrot. Aga hetkel on veel kõik hästi.

Esimese nädala kokkuvõtteks on aga tuju hea, olemine hoopis teine ja... täitsa uus inimene ei ole, vaid hoopis hakkab tekkima tunne, et vana elu hakkab tagasi tulema. Osaliselt vähemalt. Ei kurdaks.

Sama hooga järgmisesse nädalasse!

Loe eelmisi trennipostitusi siit:
15.02.2016 Bryani Poolt Piinatud Naiste Liit

21.01.2016 Bryan petab mind... korduvalt!

13.01.2016 Kas Brasiilias on lund?

6.01.2016 Kõik naeravad mu üle. Isegi treener

29.12.2015 Heli treenib pulmadeks ilusaks

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar