kolmapäev, 28. veebruar 2018

Kuidas kasvatada metslasi ehk kooli mittesobivad lapsed saavad metsas hästi hakkama

Pole saladus, et loovus ja kastist välja mõtlemise võime ei ole koolisüsteemis midagi tervitatavat. Pole kunagi olnud. Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes igatsevad tagasi noorust. Mina olen küll väga õnnelik, et ma ei pea kunagi enam läbi tegema neid eluetappe, mis on juba tehtud. Et ma ei pea kunagi uuesti kordama neid õppetunde, mille olen kord juba ära õppinud. Praeguses vanuses ja kogemustepagasiga on olla oiiiiii kui hea.

Aga mu lapsed on koolisüsteemis või sinna sisenemas. See aga tähendab veelgi tihedamat seost ja samas saamatuse tunnet. Kui oled ise mingis olukorras, siis pead lihtsalt hakkama saama. Kui olukorras on sulle kallis inimene, siis pead teda toetama... aga samas mitte aktiivselt sekkuma ning puudub igasugune võimalus olukordi lahendada.

Eks see lastekasvatuse mõte ongi: õpetada lapsed ise hakkama saama! Minu põhiline töö lastega hakkab tehtud saama, sest suurim alus laste enesehinnangule pannakse pigem lasteaiaeas.

Miks ma täna nii pessimistlik olen?
Ei ole.
Olen alati nii arvanud. Pigem olen positiivne. Julgen halbadest asjadest rohkem rääkida siis, kui saan kinnitust selle kohta, mis on hästi tehtud.

Tänast juttu rääkima julgustas see, et käisime metsas.


Jaa, kodust kaasa võetud võileivad maitsevad tõesti metsas paremini... ja kuigi Troy lõi oma sabaga termose katki ammu enne lõunasööki, siis aitasid ülejäänud kaasa võetud joogid hädast välja.

Selle päeva juures oli minu jaoks aga kõige olulisem, et sain taas kinnitust, et kuigi loomingulisema mõtlemisega lastel on raske koolis, lasteaias, kõigi piiratud mõtlemisega täiskasvanutega, kõigi kindla joone järgi jooksma õpetatud lastega, siis on kohti, kuhu sellised lapsed väga hästi sobivad. Näiteks mets!

Mets pole kindlasti ainus koht, aga see on lihtsalt minu viimase õppetunni teema, sellepärast keskendun hetkel metsale.

Alustuseks leidsid Joosep ja Mathias endale kohe kiige. Õppisime üheskoos selgeks mõned füüsika põhitõed, et kiige erinevad pooled peavad olema sama pikad. See väike viga parandatud, said poisid üsna pikalt lõbutseda.

Seejärel aitasid poisid alla trampida kuuseokste hunnikut, millest mõne aja pärast sai lõke.


Tegelikult oli metsas üsna külm. Maa oli lumine ja käia polnud kõige lihtsam. No hädaldamiseks põhjuseid piisavalt...

Aga poisid mängisid! Meie bernikas Troy käis neil truult kannul. Mõne tunni möödudes ootasin, millal hakkab külma-nälja-tahan-kohe-koju ving. Hetkel, kui korraks tuli jutt, et pole enam midagi teha... lasid poisid aga oma loomingulise poole valla.

See tähendab, et järjest hakkasid meie ümber tekkima väljamõeldud loomad. Kilpkonnadest dinosaurusteni, loomulikult ka kõik kohalikud hundid, karud ja muud taolised loomad. Peale selle jõudis meie Troy huntide ja rebaste ja muude loomadega poegi saada ja nii jooksid ka need pojad seal ringi ning poisid pidid nende eest hoolitsema... Pole vist väga mõistlik rääkida, kui hoogsalt mu poiste mõte lendas, sest muidu helistavad mulle homme psühholoogid ja muud tegelased, kes püüavad lapsed taas "normaalseks" saada.

Igatahes ma kuulasin poisse, vaatasin, keda kõiki nad "näevad" ja püüdsin salvestada nii palju kui võimalik.

Eelmisel nädalal käisin Keila koolis lastele kirjaniku ja kirjastaja tööst rääkimas. Üks õpetaja ütles, et kas ma pole mõelnud, et enda laste mõtteid võiks raamatutes kasutada? Vastasin, et olen küll mõelnud. Tegelikult on mul pooleli raamat, mida alustasin mitu aastat tagasi talvel, kui perega mõned nädalad Soomes olime. Selle tegevus on samuti müstiline ning idee sain just lastelt. Selle metsapäeva mängud aga andsid taas mitmeid lennukaid mõtteid uuteks lasteraamatuteks. Lasteraamatute kirjastamine on suht kallis ning nendega kasumisse jõudmine on keerulisem kui juturaamatutega. See on põhiline, miks lasteraamatutele ma väga palju tähelepanu pole pööranud. Laste käest aga saan päev päevalt nii palju uut materjali, et võiks palju-palju uusi raamatuid kirjutada.

Tunnistangi siinkohal, et ma polegi nii andekas, kui lasen välja paista, vaid kasutan oma laste mõtlemist raha teenimiseks ära... hmm, kui hirmus! Aga lohutan - raamatute eest  saadud raha eest ostan lastele hiljem süüa, nii et päris tasuta ma nende loomingut ei kuritarvita (said ikka aru, et selles lõigus oli iroonia, mis oli mõeldud neile, kes hakkavad jälle vinguma, kuidas mu lapsed peavad kirjaniku kõrval ebanormaalset elu elama?)


See on siis minu avastus, mille sellel koolivaheajal oma laste(kasvatuse) kohta taas tegin. Kuigi kogu mu sotsiaalmeedia on täis sõprade pilte, kes kõik on koolivaheajaks soojale maale sõitnud, siis  praegu olen üliõnnelik taaskord saadud kinnituse üle. Kuna mu lapsed on nüüdseks nii suured, siis ausalt öeldes on see esimene aasta, kui mõtlen ise sellele, et tahaks koos perega reisima... soojale maale tahaks... ausalt öeldes kuhu iganes... Viimased kümme aastat on läinud tähelepanu rohkem laste esmavajadustele ning majale ja muidu elamisele, kuid nüüd tunnen, et on aeg sellest edasi liikuda. Nüüd on reisimine minu üks prioriteetidest! Sest lihtsalt aeg on käes!

Tänasel päeval on meil aga samuti plusskraadid, nagu kõigil mu soojamaa-reisi-sõpradel! Nimelt veetis Mathias tänase hommiku teki all, radika kõrval ja vaatas DVDsid Eesti Noorte Puhkpilliorkestri kontsertide ning Aavo Otsa trompeti õppetundidega.

Temperatuur oli laes nii toas kui lapsel endal. Kui Mathias ise enam ahjuna ei tööta, siis hakkab aga taas trompetit harjutama. Sest see on tore. Või läheb suusatama.

Ja nii need lapsed siin elavadki... metsastuvad... või hoopis väldivad kastistumist?

Iga õppetund sellest, kuhu sa ei kuulu on hea, sest see aitab taaskord tugevamini kanda kinnitada seal, kuhu kuulud! Parim on see, kui tunned ära, mis on sinu jaoks elus oluline ja suudad endale ja oma kallitele sellise elu luua! 

Imelist päeva jätku sulle, armas lugeja, kes mu blogisse juhtusid! Tule varsti jälle!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com