Nukits ja ütlemata sõnad ehk mis juhtus koolipeol?

Asi on selline, et nüüd saad siit lugeda, mis juhtus Joeli ja Maria vahel koolipeol ning kuidas mõjus Mariale esimene laul, mis talle kirjutati. 

Jah, tegemist on minu noorteromaaniga "Ütlemata sõnad". 

Just praegu on käimas "Nukitsa" konkurss, kus kõik kuni 16-aastased noored saavad oma lemmikraamatu ning kaunima kaanekujunduse poolt hääletada. Minu palju positiivset tagasisidet saanud noorteromaan "Ütlemata sõnad" on samuti kandidaatide sekka valitud ja mul on selle üle ülihea meel. Kui sulle see raamat samuti meeldib, siis palun tule ja anna oma hääl siin: 

NUKITSA KONKURSS!!!

(otsi noorteraamatute alapealkirja alt!)

Aitäh-aitäh-aitäh, kes hääletavad... või sõbral-lapsel-tuttaval seda teha soovitavad :) 

Ja loe nüüd, mis seal koolipeol siis juhtus: 

Bändi järgmised mängukorrad tantsin tüdrukutega lava ees edasi. Mu pilk on aga naelutatud Joelile, nagu tema oma minule. Nii ongi tunne nagu veedaksin peo vaid temaga kahekesi. Lõpuks on kauaoodatud hetk käes ja Joel teatab:

“Käes on aeg teha viimane lugu. Ärge unustage – pillimehed on ka inimesed ja tahavad pidutsema hakata! See lugu on aga inimesele, kes on minu elus viimasel ajal teinud rohkem, kui ta ise arvatagi oskab.” Tunnen Katrini müksavat küünarnukki jälle oma ribides, kuid minu silmad on laval. Mis on see lubatud üllatuslik lõpulugu?

Kitarril kõlavad esimesed käigud. Minu jaoks on see võõras lugu. Tunnen, kuidas ootusärevusest tõmbub kõhus miski krampi ja justkui sipelgad jooksevad mööda keha. Tundmatule sissejuhatusele liitub Joeli mahe hääl:

“...kadedalt kuu saadab vaid mõne kiire,

et helgiks me jalge all must rannaliiv.

Kõigest enam tahaks suruda huuled su suule,

kui käest kinni hoides mu kõrval sa käid...”

Kohe esimestest sõnadest tunnen ära luuletuse, mille Joeli märkmikust leidsin. Ta tegi sellele viisi ja harjutas seda minu eest salaja? Ta esitab enda kirjutatud laulu? Poisi silmad on äraolevalt vidukil ja ta ei vaata mulle otsa, vaid laseb pilgul mööda lava äärt ekselda. Mu kõrval ja selja taga on paarikesed teineteist leidnud ja kõiguvad unelevalt muusika taktis.

“Ütlemata sõnad

Lugemata kirjaread

Võiksid kokku siduda teed

Kui laseks kumbki meist

Oma õnnel ise risti-põiki seisame ees,

Pisar silmis ja valu südames...”

Refrääni kuuldes kangestun. Neid sõnu Joeli kaustikus ei olnud. Tunnen ennast täiesti alasti seal lava ees. Võõrkeha kõigi nende armastajate seas. Ja mida Joel mulle selle lauluga öelda tahab? Kas seda laulu on võimalik valesti mõista? Õigesti mõista? Kas ma tahan jälle kuulda seda, mida ta tegelikult ei mõtle? Pööran kiiresti ringi, raputan Katrini küsivale pilgule vastuseks pead, justkui öeldes, et kõik on korras ning kihutan saalist välja.

“...oma õnnel ise risti-põiki seisame ees...” jälitavad koridoriski mind Joeli sõnad. Ruttan garderoobi, võtan oma jope ning lähen tagauksest välja.

“Noh, pidu juba läbi?” peatab mind tuttav hääl. Neemo ja veel kaks poissi suitsetavad ukse ees. Olen neid kahte küll koolis näinud, kuid praegu ei tea isegi seda, mis klassis nad käivad. Neemo vaatab mulle küsivalt otsa ja ootab vastust.

“Ee... Ei ole, ma...” jään kokutama.

“Aa, sa tahtsid salaja nurga taha suitsetama tulla. Poleks arvanudki, et me juba ees ootame,” lahvatab poiss naerma. Neemo ja Simon on Joeli sõpradest viimasel ajal meiega kõige rohkem koos olnud. Kui algul tundus tumedapäine minuga ühepikkune Neemo lärmakas ja riiakas, siis viimase aja tihedama suhtlemise käigus olen aru saanud, et tegelikult on ta väga sõbralik ja hooliv. Keset pidu koolimaja ukse taga tundub ta päris kodusena. Nii naerangi endalegi üllatuseks koos poistega enda üle.

“No jah, selline plaan oli ja teie rikkusite kõik ära,” viskan vastu. Poisid lasevad samas vaimus edasi, vaimukusi lendab ühelt ja teiselt poolt. Ja mina vastan. Lähen nendega kaasa. Paar kuud tagasi nägin sellistest olukordadest õudusunenägusid, kuid praegu tunnen ennast turvaliselt. Hulga turvalisemalt kui koolisaalis, kus Joel varjatud armastusest ja ütlemata sõnadest laulab.

Rahvast hakkab ühe tihemini uksest sisse-välja voorima. Järelikult on bänd lõpetanud ja algab disko. Praegu aga tundub, nagu see üldse ei puudutakski mind enam. Mitmed liituvad meiega ning rahvas muudkui koguneb meie ümber. Vaatan, kuidas poisid viski- ja Coca-Cola pudelitel ringi käia lasevad. Iga ringiga raputan viisakalt pead. Õnneks nad ei suru peale. Kuulan nende jutte kõigest ja mitte millestki ning vahepeal lõõbin kaasa.

Äkitselt võtab keegi mu ümbert kinni. Joel tõmbab mind jälle õrnalt enda jope hõlmade vahele... nagu varem. Nii nagu laagris... nagu enne siin samas ukse taga seistes... Ainult, et nüüd on kõik teisiti. Üldse mitte nagu varem. Panen oma käe tema omale, mis mind hoiab, kuid rohkem ei tee kuidagi tema tulekust välja, nagu oleks Joel kogu aeg seal seisnud. Kõik mu sees suriseb ja keeb. Tunnen, et mul hakkab varsti sellest pingest paha.

“Kuulge, külm hakkab,” teatab Neemo mõne aja pärast ning üksmeelselt liigub lõbusalt lobisev punt koolimajja tagasi. Joel hoiab mind tagasi. Ta laseb mind enda hõlmade vahelt välja, võtab käest kinni ning liigume koos koolimaja nurga poole. Tahaksin temast kaugele-kaugele joosta... kuid samal ajal tunduvad mu jalad nii rasked, et keeruline on isegi poisil kannul püsida. Tahaks seista ja lihtsalt vaikselt maa alla vajuda. Ma ei julge kuulda, mis ta öelda kavatseb.

Koolimaja pimeda nurga taha jõudes tunnen, et peaksin nagu midagi selgitama. Et miks ma jooksin ära keset lugu, mis oleks pidanud mind väga liigutama, mille järel oleksin pidanud... Mida? Mida peaks tegema sõber, kellele lauldakse, et „...kõigest enam tahaks suruda huuled su suule... oma õnnel ise risti-põiki seisame ees, pisar silmis ja valu südames...”?


Minu raamatu "Ütlemata sõnad" poolt saad hääle anda siin: NUKITSA KONKURSS!

Kui sul raamatut veel pole, siis "Ütlemata sõnad" saad osta Heli Kirjastuse e-poest siit! 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com