teisipäev, 19. september 2017

Helikopterema Heli harjub koolieluga

Mõni nädal tagasi kirjutasin oma imelistest tööpäevadest, mis lubavad mulle helikopterema elu. Tunnistan, ma ei mäletagi täpselt, kellelt selle väljendi sain, aga viimased nädalad on tõestanud, et mulle selline tiitel sobib.

Kooliaeg on täie rauaga käima läinud. Kõik trennid ja huviringid samuti.

Kooliaasta alguse kingituseks ostsin lastele suure paki raamatuid Egmonti kirjastusest:

Septembrikuu esimestel nädalatel istusin tundide viisi enda excel tabeli taga ja püüdsin aru saada, mis meil laste plaanidesse mahub ja mis mitte. Ning kuidas need mahtuvad asjad kõik omavahel kokku sobivad.

Tulemus on selline, et käesoleva kooliaasta jooksul olen ma käinud 5 klaveri-, 5 viiuli ja 3 trompetitunnis. Lisaks 5 tantsu- ja 6 korvpalli trennis. Olgu-olgu- tegelikult on minu roll ikka olnud lapsed kohale viia, oodata, lapsed koju tuua. Tundi mind ei lasta! Ja tunnid jagunevad kolme lapse peale, mitte üks ei ole nii palju naudelda saanud. Lisaks siis veel ka Mathiase solfedžo tunnid muusikakoolis, aga nendesse ta läheb ise ... kui ära ei unusta ... ehk et minu päevaplaanis on ikkagi need ka.

Iga kord saab kinnitust lause: me ei oska asju nautida, kui need käes on! Ehk et kui koolilapsed saaks aru, kui tore elu neil on. Ma pole küll kunagi ise ka käinud trennides ja ringides, mis mulle ei meeldiks, aga palju-palju olen ise ka vingunud, et ei viitsi õhtuti pilli harjutada või ei viitsi õhtusesse korvpalli trenni minna. Aga kui pingutad ja lähed, siis pärast on niiii hea tunne. Nüüd seal laste tundide ukse taga oodates tahaks ise ka pillitundi või tantsu- või korvpallitrenni minna. Lastel on ikka niii äge elu!!!!! Lastega rääkisime kõik need ringid ja trennid põhjalikult läbi, nii et meie lapsed käivad vaid kohtades, mis neile väga meeldivad. Aga reegel on, et kui juba alustad, siis nii lihtsalt pooleli ei jäta.

Praegu ongi keeruline see, et ma ise ka veel ei suuda iga päeva kohta peast öelda, millal peab kusagil olema. Esimeste nädalate kaod on näiteks üks tantsutrenn ja üks trompeti tund. Tantsutrenni puhul suutsin ma oma vägevasse tabelisse üles kirjutada vale algusaja, sellest tulenevalt vale bussi aja ... ja nii jõudis laps täpselt trenni lõpuks. Aga viga sai parandatud ... nüüd on tulemus aga see, et Mathias jõuab Pärnusse trenni ilusti bussiga, kuid tagasi tulla pole millegagi. Järgmine buss tuleb alles tunni aja pärast. Seega lähen talle pärast trenni järgi ... kuid samal ajal tuleb Maria lasteaiast ära tuua ja muusikakooli viia. Pean veel veidi mõtlema, kuidas see kokkusobimatus lahendada.

Trompeti tunniga oli aga see, et Mathiasel jäi meelde küll esimene osa päevast, kuid ununes, mis tuleb järgmiseks. Ehk et pärast korvpalli tuleks trompetisse minna, see ununes. Nii et jadaühendusega päevade süsteemi me alles õpime ja treenime. Aga eks mõne nädala jooksul saab kõik selgeks.

Mathiase õhtuste tundidega on ka see segadus, et mina olen Joosepiga nüüd samal ajal Pärnus tantsutrennis, kui Mathias muusikakoolis lõpetab. Pean veel veidi mõtlema, kuidas laps õigeks ajaks koju saab.

Ilmselt pole kaugel ka aeg, kui ma hakkan päevast lastejalutamise teenust tellima. Ehk et otsin inimesi, kes päeval lapse lasteaiast muusikakooli või trenni jalutaks. Asi pole selles, et ma ei suudaks oma lapsi kasvatada, vaid pigem selles, et võimalikult vähe ressursse raisata, teha koostööd, õige inimene õiges kohas. Kui mina teen samal ajal oma tööd, siis saan kellelegi teisele samal ajal teist tööd pakkuda. Ringlus! Igaüks panustab vastavalt võimetele.  

Minu jaoks on suurim väljakutse vaadata, et õiged asjad oleks õigel lapsel kaasas. Tean, et nad peavad varsti ise kõige eest vastutama ning õpetan seda kogu aeg. Samas on oluline mõista lapse piire, millistes piirides ta peab asjadega hakkama saama. Pealegi pole sugugi mõistlik näiteks Mariat koos viiuliga lasteaeda saata. Mathiasele pole ma ka trompetit kooli kaasa andnud, eriti kuna samal päeval on nagunii korvpalli trenni asjad vaja kaasa võtta.


Kui palju trenne on lapse jaoks parasjagu? Mina olen lähtunud reeglist, et kui laps läheb tundi hea meelega, siis on piisavalt. Mõnikord on väsimus arusaadav, kuid pidev "miks ma pean sinna minema?" oleks minu jaoks juba kindel negatiivne märk. Ära tulevad nad alati tundidest-trennidest hea tujuga.

Kui aga näed näiteks viiulitirts Mariat ülirõõmsalt muusikakooli jooksmas, siis pole küsimust, et see oli õige valik.

Maria käiks iga päev viiulitunnis. Nii nagu Joosep klaveris. Kui trompeti ja viiuli sai muusikakoolist laenutada, siis klaver on ka üks ost, mis lähiajal tuleks teha. Ilmselt hakkavad ka teised peale Joosepi mingil ajal klaverit õppima, samuti on seda vaja solfedžo tundideks õppimiseks, seega mingit odavat käsna osta pole mõtet. Praeguse seisuga ongi huvi pigem digiklaveri järgi. Eriti kuna seda saab igal ajal harjutada.

Jah, meil on kodus palju ruumi ruutmeetrite poolest, aga maja lahendus on selline, et kui ühes toas mängitakse trompetit, siis teises viiulit harjutada on väga raske. Mu vanemad räägivad alati, et meil õdedega oli vähemalt kombeks alati korraga harjutada. Hmm, mina mängisin akordionit, seega ilmselt oli mul viiuldajast õe ees "väikesed" eelised. Igatahes- klaverite pakkumiste suhtes hoian kõrvad lahti.

Nii näengi, et minu ülesandeks on praegu korraldada oma elu nii, et jõuan laste tulevikku panustada. Mathias käib 2.klassis ja saab suures osas oma asjadega ise hakkama. Sel aastal võttis ta küll endale juurde korvpalli trenni ja tahab ühte kooli huviringi ka veel minna, nii et tegemist on palju. Aga kui ajakavad täitsa selged, siis peavad temal ka asjad ilusti jooksma hakkama, ning minu roll vähenema. Seega selline käekõrval vedamine käib vaid mõned aastad, kuni nad isemajandamist õpivad.

Väiksemate puhul on normaalne, et praegu kuuluvad nemad igati mu päevakavasse. Nimelt ei lubata lasteaia lastel ise muusikakooli minna, seega pean mina neile iga kord järgi minema ja nad tundi saatma. Väikeste tunnid kestavad küll alla poole tunni, nii et pikalt ootamist pole. Pealegi on mul alati raamat kaasas või teen telefonis vajalikke asju. Muusikakooli all raamatukogus saab näiteks ka lehti lugeda.

Selle kõige kõrvalt kirjutasin viimastel nädalatel valmis oma romantika sarja järgmise raamatu. Selle pealkiri on "Mina, supernaine, jään ellu!". Samuti ületoimetasin üle 400 lehekülje raamatut, milles on juttu ühe mehe seiklustest nõukogude aja lõpu Venemaal. Varsti saate seda lugeda. Väljaandjaks Heli Kirjastus.

Kõik helikopteremad  ja -isad: jagage kogemusi! Kuidas teie igapäevase logistika olete korraldanud? Kuidas laste ja enda arengu (trennide, huviringide jms kaudu) võimalikuks teete? Millised on teie pere nipid?

Helikopterema lendab nüüd tööle.

Imelist kooliaasta jätku ka teie kõigi peredesse!

p.s. kui sinu peres ei käi praegu keegi koolis, siis ära unusta ise iga päev midagi uut õppida. Eks ole!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!