kolmapäev, 20. september 2017

Loe siit "Saatmata kirjad" ruttu läbi

Nüüd on sul ilmeline võimalus kiiresti läbi lugeda mu niigi lühike romantiline lühiromaan "Saatmata kirjad". Selleks kirjutasin raamatust välja mõned tsitaadid.

"Saatmata kirjad" on mu romantiliste lühiromaanide sarja "Mõni õhtu romantikat" kolmas raamat. Juba praeguseks on ilmunud ka neljas raamat pealkirjaga "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Viies raamat ilmub lähinädalatel.

Kiirlugemist alga siit. Aga alati on ka võimalus kogu raamatut lugeda. Otse minu käest tellides on raamatu hind 7€. Soovist kirjuta helikunnapas@gmail.com.

Saadaval ka kõigis Rahva Raamatu ja Apollo poodides. Selle kohta saad infot siit:
"Saatmata kirjad" Rahva Raamatu kodulehel
"Saatmata kirjad" Apollo kodulehel


 Romantilise jutustuse "Saatmata kirjad" peategelane Miia juhib Tallinnas väikest tantsukooli ning kasvatab koos abikaasaga kahte last. Ootamatult saab naine teate, et on oma endise parima sõbra Simoni vanaemalt pärinud Pärnu-Jaagupis pool maja. Viisteist aastat tagasi tekkis noorte vahel ootamatu lõhe ja sellest ajast pole omavahel suheldud. Kuidas ootamatu uudis Miia elu muudab? Milliseid mälestusi ja tundeid äratab vana maja? Kuidas muudavad olevikku kirjad, mis minevikus jäid saatmata, kuid nüüd adressaadini jõuavad?



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!

teisipäev, 19. september 2017

Helikopterema Heli harjub koolieluga

Mõni nädal tagasi kirjutasin oma imelistest tööpäevadest, mis lubavad mulle helikopterema elu. Tunnistan, ma ei mäletagi täpselt, kellelt selle väljendi sain, aga viimased nädalad on tõestanud, et mulle selline tiitel sobib.

Kooliaeg on täie rauaga käima läinud. Kõik trennid ja huviringid samuti.

Kooliaasta alguse kingituseks ostsin lastele suure paki raamatuid Egmonti kirjastusest:

Septembrikuu esimestel nädalatel istusin tundide viisi enda excel tabeli taga ja püüdsin aru saada, mis meil laste plaanidesse mahub ja mis mitte. Ning kuidas need mahtuvad asjad kõik omavahel kokku sobivad.

Tulemus on selline, et käesoleva kooliaasta jooksul olen ma käinud 5 klaveri-, 5 viiuli ja 3 trompetitunnis. Lisaks 5 tantsu- ja 6 korvpalli trennis. Olgu-olgu- tegelikult on minu roll ikka olnud lapsed kohale viia, oodata, lapsed koju tuua. Tundi mind ei lasta! Ja tunnid jagunevad kolme lapse peale, mitte üks ei ole nii palju naudelda saanud. Lisaks siis veel ka Mathiase solfedžo tunnid muusikakoolis, aga nendesse ta läheb ise ... kui ära ei unusta ... ehk et minu päevaplaanis on ikkagi need ka.

Iga kord saab kinnitust lause: me ei oska asju nautida, kui need käes on! Ehk et kui koolilapsed saaks aru, kui tore elu neil on. Ma pole küll kunagi ise ka käinud trennides ja ringides, mis mulle ei meeldiks, aga palju-palju olen ise ka vingunud, et ei viitsi õhtuti pilli harjutada või ei viitsi õhtusesse korvpalli trenni minna. Aga kui pingutad ja lähed, siis pärast on niiii hea tunne. Nüüd seal laste tundide ukse taga oodates tahaks ise ka pillitundi või tantsu- või korvpallitrenni minna. Lastel on ikka niii äge elu!!!!! Lastega rääkisime kõik need ringid ja trennid põhjalikult läbi, nii et meie lapsed käivad vaid kohtades, mis neile väga meeldivad. Aga reegel on, et kui juba alustad, siis nii lihtsalt pooleli ei jäta.

Praegu ongi keeruline see, et ma ise ka veel ei suuda iga päeva kohta peast öelda, millal peab kusagil olema. Esimeste nädalate kaod on näiteks üks tantsutrenn ja üks trompeti tund. Tantsutrenni puhul suutsin ma oma vägevasse tabelisse üles kirjutada vale algusaja, sellest tulenevalt vale bussi aja ... ja nii jõudis laps täpselt trenni lõpuks. Aga viga sai parandatud ... nüüd on tulemus aga see, et Mathias jõuab Pärnusse trenni ilusti bussiga, kuid tagasi tulla pole millegagi. Järgmine buss tuleb alles tunni aja pärast. Seega lähen talle pärast trenni järgi ... kuid samal ajal tuleb Maria lasteaiast ära tuua ja muusikakooli viia. Pean veel veidi mõtlema, kuidas see kokkusobimatus lahendada.

Trompeti tunniga oli aga see, et Mathiasel jäi meelde küll esimene osa päevast, kuid ununes, mis tuleb järgmiseks. Ehk et pärast korvpalli tuleks trompetisse minna, see ununes. Nii et jadaühendusega päevade süsteemi me alles õpime ja treenime. Aga eks mõne nädala jooksul saab kõik selgeks.

Mathiase õhtuste tundidega on ka see segadus, et mina olen Joosepiga nüüd samal ajal Pärnus tantsutrennis, kui Mathias muusikakoolis lõpetab. Pean veel veidi mõtlema, kuidas laps õigeks ajaks koju saab.

Ilmselt pole kaugel ka aeg, kui ma hakkan päevast lastejalutamise teenust tellima. Ehk et otsin inimesi, kes päeval lapse lasteaiast muusikakooli või trenni jalutaks. Asi pole selles, et ma ei suudaks oma lapsi kasvatada, vaid pigem selles, et võimalikult vähe ressursse raisata, teha koostööd, õige inimene õiges kohas. Kui mina teen samal ajal oma tööd, siis saan kellelegi teisele samal ajal teist tööd pakkuda. Ringlus! Igaüks panustab vastavalt võimetele.  

Minu jaoks on suurim väljakutse vaadata, et õiged asjad oleks õigel lapsel kaasas. Tean, et nad peavad varsti ise kõige eest vastutama ning õpetan seda kogu aeg. Samas on oluline mõista lapse piire, millistes piirides ta peab asjadega hakkama saama. Pealegi pole sugugi mõistlik näiteks Mariat koos viiuliga lasteaeda saata. Mathiasele pole ma ka trompetit kooli kaasa andnud, eriti kuna samal päeval on nagunii korvpalli trenni asjad vaja kaasa võtta.


Kui palju trenne on lapse jaoks parasjagu? Mina olen lähtunud reeglist, et kui laps läheb tundi hea meelega, siis on piisavalt. Mõnikord on väsimus arusaadav, kuid pidev "miks ma pean sinna minema?" oleks minu jaoks juba kindel negatiivne märk. Ära tulevad nad alati tundidest-trennidest hea tujuga.

Kui aga näed näiteks viiulitirts Mariat ülirõõmsalt muusikakooli jooksmas, siis pole küsimust, et see oli õige valik.

Maria käiks iga päev viiulitunnis. Nii nagu Joosep klaveris. Kui trompeti ja viiuli sai muusikakoolist laenutada, siis klaver on ka üks ost, mis lähiajal tuleks teha. Ilmselt hakkavad ka teised peale Joosepi mingil ajal klaverit õppima, samuti on seda vaja solfedžo tundideks õppimiseks, seega mingit odavat käsna osta pole mõtet. Praeguse seisuga ongi huvi pigem digiklaveri järgi. Eriti kuna seda saab igal ajal harjutada.

Jah, meil on kodus palju ruumi ruutmeetrite poolest, aga maja lahendus on selline, et kui ühes toas mängitakse trompetit, siis teises viiulit harjutada on väga raske. Mu vanemad räägivad alati, et meil õdedega oli vähemalt kombeks alati korraga harjutada. Hmm, mina mängisin akordionit, seega ilmselt oli mul viiuldajast õe ees "väikesed" eelised. Igatahes- klaverite pakkumiste suhtes hoian kõrvad lahti.

Nii näengi, et minu ülesandeks on praegu korraldada oma elu nii, et jõuan laste tulevikku panustada. Mathias käib 2.klassis ja saab suures osas oma asjadega ise hakkama. Sel aastal võttis ta küll endale juurde korvpalli trenni ja tahab ühte kooli huviringi ka veel minna, nii et tegemist on palju. Aga kui ajakavad täitsa selged, siis peavad temal ka asjad ilusti jooksma hakkama, ning minu roll vähenema. Seega selline käekõrval vedamine käib vaid mõned aastad, kuni nad isemajandamist õpivad.

Väiksemate puhul on normaalne, et praegu kuuluvad nemad igati mu päevakavasse. Nimelt ei lubata lasteaia lastel ise muusikakooli minna, seega pean mina neile iga kord järgi minema ja nad tundi saatma. Väikeste tunnid kestavad küll alla poole tunni, nii et pikalt ootamist pole. Pealegi on mul alati raamat kaasas või teen telefonis vajalikke asju. Muusikakooli all raamatukogus saab näiteks ka lehti lugeda.

Selle kõige kõrvalt kirjutasin viimastel nädalatel valmis oma romantika sarja järgmise raamatu. Selle pealkiri on "Mina, supernaine, jään ellu!". Samuti ületoimetasin üle 400 lehekülje raamatut, milles on juttu ühe mehe seiklustest nõukogude aja lõpu Venemaal. Varsti saate seda lugeda. Väljaandjaks Heli Kirjastus.

Kõik helikopteremad  ja -isad: jagage kogemusi! Kuidas teie igapäevase logistika olete korraldanud? Kuidas laste ja enda arengu (trennide, huviringide jms kaudu) võimalikuks teete? Millised on teie pere nipid?

Helikopterema lendab nüüd tööle.

Imelist kooliaasta jätku ka teie kõigi peredesse!

p.s. kui sinu peres ei käi praegu keegi koolis, siis ära unusta ise iga päev midagi uut õppida. Eks ole!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!

esmaspäev, 4. september 2017

Järjekordne imeline tööpäev! Loe, kuidas sa endale ka sellise saad!

Hurraaaa.... suvejärgne esimene päris tööpäev on käes!

Meil oodati kooliaega. Meil oodatakse tööaega. Mina ootan oma tööpäeva algust, sest mulle väga meeldib see, mida ma teen! Samamoodi nautisime kogu suvevaheaega. Suvel lasin lastel olla kodus nii palju kui võimalik. Augusti keskelt hakkasid küll väiksemad mingitel päevadel lasteaias käima. Aga juulikuu oli meil täiesti kodune. Taaskord oli põhjust rõõmustada, et olen loonud endale töökoha ja elustiili, mille kõrvalt on võimalik niiviisi lapsi kasvatada. Või ongi mu elustiil sellepärast selline, et ma kasvatan lapsi? Kindel on see, et mu lastel oli päris suvevaheaeg.

Nad said kaks korda laagris käia (hmm, olgu- laager tuli nende koju!), rannas (ujumas! Päriselt! Korduvalt!), kinos, mänguväljakutel, looduses, loomaaias, sõbradel külas ja palju muudki. Kui ma oleks terve suve pidanud kellast kellani töötama, siis poleks see sellises mahus võimalik olnud. Kui juulikuu oleks aastas mu ainuke puhkuseaeg olnud, siis ma poleks oma aega ilmselt selliselt jaganud, vaid oleks rohkem püüdnud nö enda asju ära teha. Nüüd aga teadsin, et neid nö enda asju teengi nüüd, kui lapsed koolis-lasteaias, sest "oma asjad", mida mulle meedib teha, ongi mu töö.

Lastega leppisime kokku, et vähemalt kord nädalas hakkame ka talveperioodil looduses käima. Lihtsalt sellepärast, et see laeb, annab energiat. Nii et kui tundub, et on eriti kiire ja vaja kõike muud teha, siis just sellepärast tulebki uksest välja astuda ja loodusesse minna, et see aitab ebavajalikud sabinad seest välja ajada. Seejärel on lihtsam ka olulisele keskenduda.

Ma olen tõesti täna õnnelik, sest alustan praegu tööpäeva ja saan segamatult töötada kuni 14.30ni. Seejärel tuleb koolilapsele järgi minna. See tähendab 5 tundi teha ainult seda, mis mulle meeldib. Ülimegaäge!

Tänane päevaplaan on kirjutada edasi romantika sarja järgmist raamatut "Mina, supernaine, jään ellu!" Arvake ise, millest see võiks rääkida. Tööplaan ütleb, et see peab mul valmis olema 6.septembril. Ning 13.septembriks peab olema lõpuni kirjutatud lasteraamat "Kolme pärna saladused", millele Kairi illustratsioone teeb. Need tulevad imelised! Päriselt!

Imelise tööpäeva hommikut alustasin nii, et kohvitasin ja sõin hommikust samal ajal ühte õpetlikku videot kuulates-vaadates, mängisin Troyga (meie bernikas Pajumäe Tuutu) palli, viisin pesud õue kuivama, panin uue masinatäie pesusid pesema, kastsin lilled (jeee.... me oleme taas jõudnud nii kaugele, et mul on kodus lilled ja mitte ükski laps ei lõhu neid ära!!! Ma ütlesin, et mul on suured lapsed!!!), tegin endale kaasa sidrunivee ... ja siis tulingi tööle! Kümme sammu köögist! Väga mugav.

Akna taga on mu armas koduõue, mida kirjutamispausi ajal või siis õhtul koos lastega niitma lähen. Sest see on nii mõnus!

Miks ma seda kõike siin kirjutan? Sest ka sina võid samade emotsioonidega oma tööpäeva alustada, kui teed seda, mis sind õnnelikuks teeb ja mis sul hästi välja tuleb.

5.november 2015 oli see päev, kui ma kirjutasin esimest korda avalikult, et Heli Kirjastus hakkab tööle. Ehk et siis sai selgeks, et kirjutamisest ja kirjastamisest saab minu põhiline töö, mitte ma ei hakka endale otsima "päris tööd", mille kõrvalt vahepeal kirjutamisega tegeleda. Selle aja jooksul olen nüüd kirjutanud ja avaldanud 7 enda raamatut ning kirjastanud 5 teiste autorite raamatut.

Sellest, millise tee ma olen praeguse töökohani jõudmiseks läbi käinud, kirjutan siin: Kuidas ma hakkan rikkaks saama? 

Crystla Ra Laksmi juhendatud Külluse seikluskoolitusel jõudsime ka nüüd oma äri alustamise teemani. Sellel koolitusel enesese tundmaõppimisega tegeledes saan iga päev selgemaks, et olen valinud õige tee. Lihtsalt mõnda asja tegin oma (töö)elus nii, et seda sai parandada. Ja nüüd päev- päeva järel parandangi. Kui sa oled samuti sellest koolitusest huvitatud, siis piilu avalikku FB gruppi: Külluse seikluskoolituse avalik grupp. Koolituse käigus saame ühe korra kuus kokku online koolitusel (ehk siis kodus arvuti ees istudes), Crystal räägib lahti ühe uue teema, loeme sellega haakuvaid raamatuid, saame kodused ülesanded seoses teemaga ning jälgime ja muudame oma käitumisi, mis takistavad küllusliku elu elamist. Nii et kõik on lihtne ja loogiline, tuleb ise oma elus tegutseda.

Iga päevaga veendun üha enam, et kõik on võimalik, kui tahta! Suurim katsumus minu jaoks on see, kuidas negatiivsete inimeste hinnangutest ja "allatõmbamisest" eemale hoida. Ma ei ürita juba ammu inimesi muuta, sest seda saab ainult igaüks ise teha. Minu ülesanne on kontrollida, et inimesed, kes iseendaga tegeleda ei viitsi, vähemalt minu arengut tagasi ei kisuks. Eks alati on lihtsam enda parandamise asemel teiste kallal nokkida ja neid halvustada, et seejärel ise parem paista. Ainuke mure on, et see ei aita kuidagi kogu maailma meie kõigi jaoks paremaks muuta.

Sellepärast ma hakkangi nüüd kirjutama, sest minu lood ja raamatud loodetavasti annavad igale lugejale midagigi positiivset (ja senised tagasisided on just seda kinnitanud!).

Aitäh kõigile, kes te mu raamatuid loete ja sellega minu imelist tööelu toetate! 
Aitäh kõigile, kes te enda eluga tegelete ja seda õnnelikumaks ja positiivsemaks muudate, sest iga õnnelikum inimene muudab ka minu elu õnnelikumaks, sest vähendab mu ümbert kurjust ja negatiivsust!  

See ongi imelise tööpäeva valem: tee seda, mis sulle väga meeldib ja milles sa hea oled, muuda sellega maailma paremaks ning leia viisid, kuidas teised sulle selle eest ka maksaksid! 

Imelist päeva!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!



reede, 1. september 2017

Millist panka sina eelistad?

Vastu ootusi ei kirjuta ma täna koolist, vaid hoopis rahast. Täpsemalt- pankadest!

Rohkem hakkasin teemale mõtlema küll seoses kooliga. Nimelt läks mu vanim laps täna 2.klassi. Kuna ma usun, et sel aastal hakkab ta ise vähemalt mingid korrad ilmselt bussiga linnas trennis käima, siis sai talle tellitud pangakaart ja saab lähipäevil ka telefoni.

Kerkis aga küsimus- millise panga kaart lapsele teha? 

Nii vaatasin üle hulga aja ka enda muud teemad pangakontodel üle ja hakkasin ka mõtlema- millise panga kontot ise eelistada?

Lugesin kokku- minu hallata on 10 pangakontot!  Kõlab hullumeelse numbrina, aga lahtiseletatult näeb see välja nii:
* Swedbank erakonto- minu põhiline konto

* Swedbank krediitkaart- enamus aega hetkel kasutuses pole

* Swedbank kõigi laste kontod (ehk kokku siis 4)- need sai mingi aeg igale lapsele tehtud lootuses, et ma hakkan lasteraha iga kuu neile sinna kandma ja koguma. Mingi aeg korjasin ja siis läks see raha ikka kasutusse ... nüüd need kontod lihtsalt seisavad. Nüüd Mathiasele pangakaarti tellides oli muidugi lihtne, sest pangakonto oli tal ammu olemas ja nüüd tellisin sinna kaardi juurde. Ehk siis lapse puhul sai eelistatud praegu panka, kus mul endal on ka kõige aktiivsemalt konto olemas.

* SEB erakonto- see töötas aastaid tagasi kui säästukonto. Kandsin sinna tõesti pidevalt raha ja kogusime sinna. Enamus varem säästetud raha on aga viimaste aastate jooksul maja ehituse ja 4-lapselise perena käiku läinud. Vaikselt olen uuesti sinna kandma hakanud, aga hetkel on seal 50 eurot.
Halva üllatusena SEBi poolt avastasin, et nad võtavad nüüd iga kuu mu käest KONTO hooldustasu 30 senti. See pole suur raha, aga siiani oli see tasuta. Kaarti pole mul sellele kontole tehtud just seetõttu, et see saaks lihtsalt olla seal seisev raha. Praegu aga pole seisev, vaid on vähenev.

* LHV erakonto- see sai mingi aeg teha koos partnerkaardiga, seega on sellel kontol kaardihooldustasu 1€ kuus. Väga aktiivselt seda ei kasuta. Aegajalt lasen mõned raamatumüügi summad sinna kanda neil, kellel on LHV pank.

* Swedbank firma konto- kirjastuse konto (füüsiline keha kirjastusel siis Kuuse Farm OÜ). Aktiivselt kasutusel. Mingit kuutasu ma hetkel küll selle kontolt ei leidnud. Kaarti sellel kontol ei ole.

* MTÜ Perekoolitused- lastelaagrite ja perekeskuse rajamisega seotud MTÜ. Konto aktiivselt kasutuses laagrite korraldamise ajal jne. Kaarti sellel kontol ka ei ole, nii et ühtegi lisatasu ma ei maksa (välja arvatud siis tehtud ülekannete tasu, aga see on teine tasu).

Minu jaoks on kuidagi turvalisem teada, et mul on erinevad kontod. Kuid samas- kas neid peab nii palju olema? Laste- , firma- ja MTÜ kontod muidugi jäävad ikka eraldi. Küsimus on just kõigis minu enda kontodes ja et millises pangas oleks mõistlik neid hoida.

Vaieldamatult on Swedbank´il kõige rohkem pangaautomaate. Vähemalt neis piirkondades, kus mina liigun. Raha väljavõtmine ehk polegi nii oluline, aga minu jaoks on oluline ka sularaha kontole panemise võimalus, mida Pärnus mitmes kohas teha saan.  Maksed teen kõik konto kaudu, aga näiteks kui laatadel või kodust müün raamatuid, siis maksavad inimesed tihti sularahas ning siis ongi vaja see hiljem kontole kanda.

Kindlasti soovin eraldi hoida säästukonto, kuhu tahan koguda mingi perioodi elamiseks vajalikud kulud. Tagala.

Samas võikski kolmas konto olla näiteks reisiraha või mõne muu suurema ettevõtmise jaoks kogumiseks. Samas kui sealt järjest pank raha maha võtab, kas on mõtet seda eraldi hoida?

Kuidas sina oled pangakontode teema lahendanud ja miks just nii? 

Kui tegeled ettevõtlusega, milline on kõige ettevõtte-sõbralikum pank? Miks?

Raha teemal kirjutan veel ka siin: 
Kuidas ma 100 raamatu lugemisega külluseni jõuan?
Kõik müügiks!
Ettevõtlikud lapsevanemad said oma grupi 
Täielik ülevaade: kuidas läks raamatumüük juulikuus?
Täielik ülevaade: kuidas läks raamatumüük juunikuus? 
Kuidas ma hakkan rikkaks saama? 
Kuidas selle elu eest maksta? 
Kõik minu blogi postitused sildiga "raha"

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!