teisipäev, 29. august 2017

Miks ma ei kandideeri 2017a kohalikel valimistel?

Alates 2005.aastast on nüüd käes esimene kord, kui ma ei kandideeri kohalikel valimistel. Kuna mu käest jätkuvalt muudkui küsitakse, et kus ma ikka kandideerin ja kas kavatsen ikkagi lõpus kusagilt äktiselt välja hüpata, siis ütlen ka siin, et ei, sel korral ma ei kandideerigi!

See ei olnud kerge otsus, kuid selle otsuseni viisid paljud väikesed juhtumid ja kokkulangevused, mis ei sõltunud minust endast. Igaüks neist kinnitas mu kahtlusi ja viis sammukese lähemale mittekandideerimisele. Seega järelikult oli see ikkagi väga õige otsus minu jaoks!

Üldisemalt öeldes on olukord selline, et otsustasin vahepeal isikliku õnnega tegeleda. Selle lause sõnastus tuleneb Zelandi raamatust "Transurfing" loetud mõtetest. Ma ei leia praegu seda kohta täpselt üles, kuid Zelandi raamatus esitatud mõte on umbes selline, et pole võimalik korraga tegeleda isikliku õnne ja üldsuse õnnega. Ehk et kui võitled või töötad üldsuse õnne eest, siis jääb isiklik õnn kõrvale. Rääkimata sellest, et keegi ei saa tegelikult üldsuse õnne eest võidelda, sest iga inimene peab ise enda elu õnnelikuks muutma ja selle nimel tegutsema.

Olete ju ise ka näinud, et mõned inimesed lihtsalt on õnnetud ja kibestunud ja halvatujulised, ükskõik, kui hästi neil ka läheb. Ehk et kui inimene ise ikka ei taha rahul ja õnnelik olla, siis seda ka ei juhtu. Ükskõik, kui palju keegi väljast poolt pingutaks. See ei tähenda, et üldsuse heaks midagi teha ei saaks, vaid pigem tahan rõhutada iga inimese vastutust- kui sina enda elu eest hoolitsed, siis läheb meil kõigil paremini! Ja mina enda oma eest hoolitsen nüüd ikka täitsa hästi!

Aastaid tagasi personalijuhina töötades ei olnud ma üldse rahul ühe firmajuhi suhtumisega, et töötajate jaoks polegi võimalik teha piisavalt motiveerivat motivatsiooni- ega palgasüsteemi, sest kõik ei hakka kunagi rahul olema. Siis olin noor ja roheline ja arvasin, et lõpuks ikka jõuame üldsuse õnneni. Firmajuht keeldus heade asjade tegemisest, mina aga tahtsin neid teha palju-palju. Tegelikult polnud meil kummalgi õigus. Tõde oli seal kusagil vahepeal- ühtteist saab üldiselt ära teha, kuid suur osa tuleb ka inimestel endal ka teha.

Ma ei ütle, et ma poliitikas ei osale. Olen ikka Eesti Vabaerakonna liige ja pole kuhugi kadunud. Alles käisime koos lastega Eesti Vabaerakonna suvepäevadel liblikaid püüdmas:
Poliitikas millegi tegemiseks on vaja teatud hulka sarnaselt mõtlevaid inimesi ühte kohta koondada. Kõikjal on veidi vahvaid inimesi ja siis neid, kes räpaste nippidega ennast pildile toovad. Minu jaoks on alati olnud küsimus, et kas tõesti teevad mõned inimesed valimiskasti juures otsuse selle järgi, kelle "Vali mind!" reklaami nad viimati telekas või suure näopildiga plakatit tänaval nägid?

Enne kandideerimisest loobumise otsust uurisin mitmeid võimalusi sarnaselt mõtlevate inimeste koondamiseks. Üks neist oli uue valimisliidu loomise idee. Ilmselgelt see ei õnnestunud. Aga kõige suurem šokk minu jaoks oli paar päeva tagasi, kui oma kandideerimisest teatas inimene, kes meie koosolekul istus (isehakanud) ajakirjaniku rollis ja kinnitas, et tema kusagile kandideerima ei hakka...

Nii palju siis sellest aususest! Usun, et kehtib vana ütlus ja iga riik on tõesti oma valitsejaid väärt... Meie valik!

Sel aastal teeb olukorra keeruliseks ka naljanumbriks keeratud haldusreform. Kuidas saab keegi praegu tekitatud olukorraga üldse uhkustada ja haldusreformi kohta öelda "Ära tegime!"? Kui valdade liitmise ainus põhjus on, et: "Riik käsib ja muidu meid sundliidetakse!", kas on ikka õige sellist asja kokku keerata???

Valimistele minnes käib võidurivistamine, et kes suudab oma vallast rohkem inimesi sisse saada, seda endist valda hakatakse rohkem arendama.... Ja niiviisi ülekogu Eestimaa!!! Ma saan aru, et väiksed vallad ja vananev rahvas senisel moel ei toimi. Aga see, mis praegu tehti, kui palju valusaid haavu ja mõttetut segadust... see pole lahendus!!!

Rääkimata valimistel osalevatest tipppoliitikutest, kes tulevad väiksematesse kohtadesse parte mängima. Kas tõesti pole ministritel, riigikogu liikmetel ja teistel selle tasandi tegijatel oma töökohas piisavalt tööd, et kohalikesse volikogudesse kandideerida? Kas nad tõesti ei usalda kohalikke inimesi nii palju, et kohalikes volikogudes lasta olla kohalikel, kes siis neile vajalikud kohalikud sõnumid edastaks? Ilmselt tuleks ministrite, riigikogu liikmete jms tööülsanded kriitilise pilguga üle vaadata. Või jääb neil palgast väheseks ja on vaja lisatasu, mida mõnes kohalikus volikogus pakutakse?

Mina igatahes panen praegu paika plaani, millistesse huviringidesse minu neli last sel aastal lähevad ja kuidas nad neisse kõigisse jõuavad. Toetan maaelu sellega, et annan kohalikele lastega tegelevatele inimestele tööd oma laste kaudu. Ühistransporti maal elades ei ole, nii et kõik on isikliku auto ja kohaliku logistikaülema (lapsevanem!) kaelas. Minu isiklik valik. Minu luksuslik elu.

Samuti sai eile valmis nimekiri raamatutest, mida sel aastal veel kirjutan ja lugejateni toon. Praeguseks on käesoleval aastal minu poolt avaldatud 4 raamatut, millest eriti viimase puhul on lugejate sõnul tunda uut hingust ja küpsust.
Paar päeva tagasi alustasin FBs gruppi Ettevõtlikud lapsevanemad. Ma teadsin, et seda on praegu vaja, aga et see nii hooga tööle läheb, selleks ma polnud valmis. Nii lahe on kogeda, kuidas üle Eestimaa on olemas nii palju toredaid, aktiivseid ja ettevõtlikke inimesi, kelle tegemistest me igapäevaselt ei kuule.

Seda ongi meil rohkem vaja- sarnaselt mõtlevate inimeste koostööd!!! Ei ole vaja inimesi tülli ajada, omavahel kohtade ja muude (küsitava väärtusega!) hüvede pärast rivaalitsema kiskuda.

Poliitika oleneb inimestest, kes seda teevad. Ei ole olemas poliitikat iseenesest. Samas ei ole poliitikud üksnes need, kes selle eest palka saavad, vaid kõik, kes päevakohaste teemade ja küsimustega tegelevad. Poliitka on selle tulemus, kuidas igaüks meist riigis toimuvasse suhtub ja teistega sel teemal suhtleb.

Milline on sinu panus sinu jaoks oluliste küsimuste lahendamisse?
Millised on viisid, kuidas saad aidata ennast õnnelikuma elu poole (mis tähendab, et üldsuse õnnes oleks üks õnnelik lüli juures ja see vähendaks maailmast hulga negatiivsust)?

Selline kokkuvõte ja kinnitus siis minult kohalike valimiste teemal. Nagu ütlesin, ei ole see mingi eemaletõmbumine igaveseks. See on hetkeolukorra tunnetamine ning enda jaoks sobivama käitumisviisi leidmine.

Imelist päeva sulle!

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 12 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

Minu viimasest menukast romantilisest lühiromaanist, saad lugeda siit: "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Selle raamatuga algas ka vinjettide kogumise mäng. Selle kohta loe samast postitusest!!!