neljapäev, 20. juuli 2017

Laagerdumise kõrgem tase läbitud

Ikka pole ma kuhugi kadunud. Laagerdun. Omas kodus. Koos 21 lapse (olgu, 4 neist on täitsa isiklikud ja 3 neist laagri mõttes alakad, nagu siin välja mõeldi!) ja Kaspuga. Aegajalt toob Herlend meile poest süüa juurde ning ema küpsetab kooki.

Mõtlesin seekord iga laagripäeva õhtuks mingi kokkuvõtte teha ...  nii ma siin neljandal päeval nüüd kirjutan paar rida.

Ütleme nii, et oleme Kaspuga endaga ülirahul.

Seekordne laager on täitsa uus asi. Meiega on vaid mõned lapsed, kes on varem meie Uulu laagrites käinud. Nii meil endal kui ka neil lastel tuli algul mitu korda suust välja kurtmine, et: "Aga Uulus ... " Aja jooksul saime aga aru, et meil pole nagu Uulus ja ei hakka kunagi olema.

Tegeleme siin sellega, et oma laagri piire, võimalusi ja traditsioone paika panna. Lapsed on väga erinevatest piirkondades ja sõpruskondadest. Kolmanda päeva lõkkeõhtul oli aga selge tunne, et ühekasvamine on läinud hästi. Nii hästi, kui see mõne päevaga minna saab.

Tänaseks oleme ära teinud meie laagriaja klassika: pulgakommimängu, lõkkeõhtud, politsei külaskäigu. Uue asjana toimus meil aadrejaht ning lõkkeõhtutel grillisime vorstikesi ja leiba. Palju mängimist toas ja õues.


Pidevalt murrame piike vihmaga, kes külastab meid nii ööl kui päeval, äiksega ja päiksega. Teisel õhtul olime Kaspuga üliõnnelikud, et juba enne kella ühte (öösel!) oli meil järgmisteks päevadeks kõik paigas ... ja siis tuli äike muudkui lähemale, nii et jalutasime kella 2ni öösel õues, kogusime telkidest tuppa kõik lapsed, kes ärkasid, turvasime ja päästsime kõiki, kelle telk vihma tõttu abi vajas. Paljud lapsed aga õues müristavat äikest  ei märganud ja ei saanud hommikul arugi, millest me neile rääkisime, kui küsisime, kas ta äiksega telgis magada ei kartnud.

Tänased mängud maastikul nägid välja nii, et rivistusime ... jooksime vihma tõttu söögituppa ... tegime söögitoa mängimiseks tühjaks ... rivistusime õue ... valmistusime mänguks ... jooksime vihma tõttu söögituppa ... Ehk et jooksmist oli palju.






Nii oleme toas saanud mängida ja aega veeta veidi rohkem, kui plaanis oli, kuid lõppkokkuvõttes on seegi vahva olnud.

Kui esimesel päeval olid paar last õnnelikud, et nad saavad magamiskohad toas, siis esimese päeva õhtuks ohkasid nad juba, et tahaks ka telki magama. Leidsime neile kohad. Laagrisse registreerudes olid paljud vanemad kurvad, kui kuulsid, et ööbimine on telkides. Reaalselt aga on isegi vihmaga lapsi telkidest raske tuppa saada, nii et tundub, et toimib.


Me aga ei kurda selle üle, mida me muuta ei saa. Õpime seda, kuidas ennas ja teisi väärtustada. Üks õhtu ja veidi homset veel jäänud. Laagerdume edasi! Anname teineteisele veel palju häid emotsioone, mida sellest suvest endaga kaasa võtta!


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

 Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com