pühapäev, 18. juuni 2017

Portselanist tüdruk ja täituvad unelmad

Aus ülestunnistus: ma olen fänn! Termika fänn! Päriselt! Äkki üle 20 aastat juba ... no igatahes kaua. Nii kaua, et mäletada VHS makki ja omada KASSETTI "Minu väike paradiis" (ilmunud 1995) ja minu arust ka "Pühertoonia" oli mul kassetina. Samuti nii kaua, et suudaksin kaasa laulda "Lõputu päeva" lugusid.

Seda kõike arvestades oli möödunud reedel ülimalt hea päev! Ma ei ütle PARIM päev, sest ma usun, et iga asi saab veel paremaks minna ja samas on iga päev eelmisest parem, kui ise teed. No aga Termika fännina oli see küll mu parim päev: minu elu teine fännipilt Jaagupiga (esimese fännipildi sain selle aasta algul Kuursaalis) ja pikim vestlus (3 lauset), milles rääkisin välja oma plaanid, millest teie ilmselt siit olete juba lugenud: kirjutada romaan, milles iga peatüki tegevus on seotud ühega Termika lugudest. Teose nimeks saab "Portselanist tüdruk".


Mõte sai alguse sellest, et Termika lood on läbi aastakümnete mind erinevates eluetappides saatnud. Alati on need minu jaoks rääkinud mingit lugu. Jah, loomulikult on asi ka selles, et kirjanikuna mu peas sünnivadki kogu aeg lood.

Väääga ammu tuli mõte kirjutada novellikogu, milles oleksid olnud siis lühijutud, millest igaüks tuleneb ühest Termika loost. Aja jooksul sai aga selgeks, et kõik lood on võimalik seostada ühe pika looga. Nii sündiski romaani "Portselanist tüdruk" idee.

See ei ole mingi roosamanna lugu noorte armastusest. Tegelased on hoopis kolmekümnendates eluaastates. Peategelaseks on elupõletajast mees, kes lendleb ühest suhtest teise, ega suuda kusagil peatuda. Ühel hetkel kohtub ta samasuguse naisega (Carmen), kelle juures mees sooviks peatuda... aga naine lendleb tema juurest edasi. Nii mängulaud pöördub ja mees, kes ei uskunud armastusse, leiab naise, kes ei usu armastusse ning nii leiab mees ennast olukorrast, kus ta hakkab naisele armastuse olemasolu tõestama.

Enamus loost sai kirja eelmise aasta novembris. Siis aga hakkasin oma lühiromaanide sarja "Mõni õhtu romantikat" kirjutama ja "Portselanist tüdrukule" polnud aega. Mõtlesin kogu loo valmis kirjutada ja alles siis Jaagupi käest autoriõiguste kohta küsida, kuid ... nüüd on siis nii, et näidis läheb teele. Ja mina kirjutan lõpuni sarja "Mõni õhtu romantikat" neljanda raamatu "Naine, kes ei nuta" ja siis jätkan kohe "Portselanist tüdrukuga".

Kui on veel kahtlusi, et Termikas on minu loomingut läbi aastate mõjutanud, siis näiteks mu noorteromaani "Tähtajaline elu" 1.osa lõpus on laulusõnad, mille kirjutasin ise aastal 2001 USAs olles ning mille mõte tuli just seal kaasavõetud Termika plaate kuulates. Minu lugu sai selline:

Alati sinuga
1. Mäletad sa seda päeva, kui mul minna lubasid
Su ainsaks sooviks oli vaid, et kunagi tagasi tuleksin
Nüüd siin kaugel suures linnas sind unustanud pole ma
Ja loodan, et lubaduse kunagi täita saan.

2. Hääletult sa lasid mul minna, ei kuulnud sõnu, et siia jääks
Siiski su silmist lugesin välja, et just nii ütleksid, kui saaks
Suurlinna tulede kutset ei suutnud tookord ma vältida
Kuid siiski kõigest rohkem sind ainult armastan.

Refrään: Sinu kõrval tahaksin kogu elu elada
Kuid ainus mida hetkel lubada saan, et kord tagasi saabun ma
Kui ka juhtub, et ei kohtu, rohkem teineteist ei näe
Soovin vaid, et meeles peaksid, mu süda jääb alati sinuga.

3. Sahtlist sinu pildi leian ja seda nukralt vaatama jään
Oma südames sind alati hoian ning tihti öösiti unes näen
Ootan päeva, mil mind jälle hoiad, kui mu ümber su kaitsvad käed
Ning kui saaksin olla sinuga koos, kui algab uus päev.

Refrään: Sinu kõrval...

Bridge: Ja kui meid saatus veel kokku peaks viima
Siis ära kunagi lase mul minna
Las homne päev leiab käsikäes seismas meid sadama kail
Ära saatmas eelmist päeva, mis lühik`seks jäi. 

Päriselt pole see lugu tegelikult lauluks saanud. Ise mõtlesin küll ka viisi, kuid... see pole ka siiani kusagile jõudnud. Siin üks pisike video sellest, kuidas selle laulu refrääni mängin. Tegemist on meie pulmapeo viimase looga, nii et palun nii video kui mängimise kvaliteet (või selle puudumine!) andestada. Aga ehk annab pisut aimu, millisena lugu ise ette kujutan:



Terminaatori "Ainult sina võid mu maailma muuta" on loomulikult see lugu, mida mu noorteromaani "Ütlemata sõnad" peategelased Joel ja Maria tutvumise päeval koos klaveril mängivad-laulavad. See stseen toimub raamatus lehekülgedel 28-31.


No nüüd ma olen teiega oma suure fännamise saladuse ära jaganud ... kuigi kõik, kes mind päriselt tunnevad või kes on mu teoseid lugenud, aimasid ilmselt juba varem.

Reedesel kontsertil aga ajasime paar sõna juttu ka Kristjan Jõekaldaga ja ... vaatame, mis sellest edasi saab. Kui midagi ei saagi, siis pilti tegime ikka ka:
Minu Terminaatori-alaste teadmiste ning Herlendi kõva hääle tõttu, millega ta mu teadmised lavale hüüdis, võitsime ka Termika T-särgi. Jaa, ma tean, et sellesse mahtumiseks pean veel trenni tegema, aga ma tean, et varsti see juhtub. Ongi üks motivatsiooni allikas juures:
Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis täna olen Raplas!!! Nii ongi!

Juba sellepärast, et kirjutamiseks rohkem inspiratsiooni ja ilmutusi koguda :)



*****
RAAMATULOOSIS osale siin!  Loosimine toimub 25.juunil! 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com