esmaspäev, 24. aprill 2017

Laste välikohvik ja mängrillitud liha

Kortermajas võib närvi ajada küll, kui esimeste ilusamate ilmadega hakkab naaberkorteri rõdult pidevalt grillribi lõhna tulema. Maal on teisiti - õu haiseb grillimise järgi vaid siis, kui ise teed.

Herlend fännab grillimist, nii et meil saab grillahi vatti isegi enne ilusate ilmade algamist. Lapsed aga ei jõua ära oodata aega, kui saaks õues süüa. Tegelikult tean ise ka, et metsa kaasa võetud võileib maitseb paremini, kui kodus laua taga söödu. Seega saan neist aru.

Aprillikuu algul igatahes väljendasid lapsed oma õues söömise soovi nii tugevalt, et kui Herlend hakkas grillima, hakkasid lapsed söögilauda ehitama. Isetehtud välikohvik nägi välja nii:
Ütlen ette ära, et keegi ei kukkunud. Lapsed üldse kukuvad vähem, kui me arvame. Lapsed on osavamad kui me arvame. Ma olen ära õppinud selle, et lapsele ei või igaks juhuks öelda, et "ära kuku!", "ära lase asjadel maha kukkuda!", "ära ... ära ... ära ... !" Kui sa ära- tad, siis lapsega juhtubki see, mida sina juhtuda ei lubanud. Laps hakkab keskenduma sellele, mis sa ütlesid ja siis see juhtubki.

Nii meie lapsed siis oma välisöömaaega nautisidki ja olid sellega väga rahul:

Herlend samal ajal mängrillis (mängis telefonis ja grillis). Mängrillimine tähendab, et me saime veidi ka söeliha, aga ... see pidavatki kasulik olema. Üldiselt on meie peres aga kõik ülimalt rahul töökorraldusega, kus söögitegemine on mehe roll. Ma ei mõtle vaid grillimist, vaid kõike muud ka. Majas on rahu siis, kui tööd saab jaotada nii, et igaüks teeb seda, mis talle meeldib ja mida ta naudib.

Nüüd, kui Herlend mitmeks päevaks järjest tööle läks oli ka laste suurim mure:
"Aga issi, kes meile sel ajal siis sinu salaretsepti järgi süüa teeb?"
 


*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

reede, 21. aprill 2017

Sündis minu kümnes beebi ... või neljateistkümnes?

Täna ongi nii- sündis minu kümnes beebi ... või neljateistkümnes? Ei teagi, kuidas neid lugeda.  Keda liita. Keda lahutada.

Jutt siis sellest, et kui ma Margiti moodi raamatuid oma lapsukesteks loen, siis täna jagasid välja esimesed trükilõhnalised "Saatmata kirjad". Kui vaid raamatuid arvestada, siis on see minu kümnes, kui lapsest lapsed ka juurde arvata, siis neljateistkümnes.

Lõuna paiku juba tundus, et täna polegi minu õnnepäev. Tean, et raamatupoodide laod said raamatu juba eile, aga nemad on ju Tallinnas. Maale jõuab kõik veidi hiljem. Nii oli oht, et kui täna kuller ei tule, siis jääb mu esmakohtumine uue beebiga järgmise nädala algusse. Aga nii ei läinud. Ühel hetkel tuli kõne võõralt numbrilt:
"Ma olen siin Libatse kiiruskaamera juures... olen vist liiga kaugel?"

Kaane- ja sisukujunduse tegi taas suurepärane Liis Karu. Ta on kujundanud enamus mu raamatuid ja ma olen temaga niiii rahul. Kui Liis muude töödega kinni on, siis olen mina hädas, sest pole kellelegi kujundamist usaldada. No mida saaks näiteks sellise kaanekujunduse vastu panna:


Tagakaane pilt on seekord pärit hoopis ühel Vabaerakonna ürituselt, kui Jaanus Ojangu mind välguga ründas. Mulle meeldis. Kohe nii väga, et palusin nõusolekut selle pildi kasutamiseks. Nii see nüüd raamatu tagakaant täidab.

Olen täiesti kindel, et "Saatmata kirjad" on kõige romantilisem raamat, mille olen kunagi kirjutanud. Sarja "Mõni õhtu romantikat" raamatud on küll mitte-minulikult õnnelikud ja helged, kuid romantikat kippus neis väheks jääma. Julgen tunnistada. Lihtsalt teised teemad hakkasid minu enda jaoks neis raamatutes hulga rohkem kõlama. "Saatmata kirjad" on aga täis tundeid ... ja rääkimata tundeid ... Hmm,  kusjuures see on tegelikult suht tavaline, et minu tegelased satuvad segastesse olukordadesse just rääkimata sõnade ning väljendamata tunnete tõttu. No näiteks nagu mu parimas noorteromaanis "Ütlemata sõnad".

Romantilise jutustuse "Saatmata kirjad" peategelane Miia juhib Tallinnas väikest tantsukooli ning kasvatab koos abikaasaga kahte last. Ootamatult saab naine teate, et on oma endise parima sõbra Simoni vanaemalt pärinud Pärnu-Jaagupis pool maja. 

Viisteist aastat tagasi tekkis noorte vahel ootamatu lõhe ja sellest ajast pole omavahel suheldud. Kuidas ootamatu uudis Miia elu muudab? Milliseid mälestusi ja tundeid äratab vana maja? Kuidas muudavad olevikku kirjad, mis minevikus jäid saatmata, kuid nüüd adressaadini jõuavad?


Sarja "Mõni õhtu romantikat" raamatud saavad kingituseks kõik naised, kes 2017.aasta jooksul Pärnu haiglas sünnitavad.

Veel on saadaval ka sarja eelmised raamatud "Jõuluks koju" ning "Mu koju tood sa".




"Jõuluks koju" saadaval Rahva Raamatus ja Apollos.

"Mu koju tood sa" saadaval Rahva Raamatus ja Apollos.


*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!





neljapäev, 20. aprill 2017

Kas emaks saab sünnitades või abielludes?

Lahvatanud on suur skandaal aasta ema tiitli väljaandmisega. Nimelt kuulutas Naisliit välja konkursi, mille tingimuseks on, et aasta emaks kandideerija peab olema abielus.

Seitsmesed Uudised märgivad, et selle nõude vastu on üles tõusnud feministid. Mina küll ennast feministiks ei pea, kuid usun, et see nõue on täiesit jabur. Pean ennast lihtsalt naiseks, kes usub, et naised alahindavad ennast tihtilugu ning seda tuleb parandada.

Liisa Oviir selgitab, et algselt oligi aasta ema tiitli väljaandmise eesmärk hoopis kaitsta abielu. 

Ütlen kohe, et olen väga abiellumise poolt! Nii poolt, et olen seda kohe kaks korda teinud. Olgu- nali! Praeguse abikaasaga abiellusin tõesti alles eelmisel suvel, kui meie neli last kõik juba ise ringi sibasid. Vanim oli selleks ajaks 7- ning noorim 2-aastane. Seega ei ole mu siinne arvamus kuidagi isiklikust huvist lähtuv.


Pigem on küsimus: kas emaks saadakse sünnitades või abielludes? Kui aasta ema tiitel on abielu väärtustamiseks, siis miks mitte nimetadagi see aasta abielu tiitliks. Sel juhul peaks aga hindama ka meest ja tema panust ühisesse pereellu.

Kui tiitel on aasta ema, siis minu jaoks on väga loogiline, et hinnatakse naise hakkamasaamist emana. See kaasab muidugi naise tegemisi kõigis eluvaldkondades, sest heaks emaks olemiseks peavad ka kõik teised osad sinu elus paigas olema ja jooksma. Ilmselt on raske olla hea ema, kui sa ennast ei hari, kui su lastel pole süüa-riideid-kodu jne. See kõik on aga naisest endast tulenev, teostatav ja mõjutatav.

Nõukogude aja lõppemise mängu toomine töötab minu jaoks just vastupidiselt. Usun, et sel ajal venitati edasi palju abielusid, mis oleks tulnud lõpetada. Usun, et paljud naised oleksid pidanud püsti tõusma ja OMA LASTE KAITSMISEKS lahutama. Tol ajal arvati teisiti ja see tähendab, et meil on praeguseks hunnik täiskasvanuid, kes pole näinud õnnelikku pereelu, ega oska seega seda ka ise elada.

Kas need lapsed oleksid praegu vaimselt tervemad, kui oleksid kasvanud vaid koos ühe vanemaga? Või on meile kasulikum, et meil on suur hulk täiskasvanuid, kes on kasvanud küll abielus vanemate juures, kuid on näinud aastaid... aastakümneid, kuidas vanemad omavahel läbi ei saa ja elavad koos vaid sellepärast, et see on õige?

Me elame ajastul, kus meeste roll on suuresti muutunud. Meeste tööd ja vastutus on teine kui 50 aastat tagasi. Seega on kahjuks tavaline, et rollide ja vastutuse jagamine kodus ja töödes tekitab segadust. Kui keegi perekonnas tekkivatele pingetele vastu ei pea, siis on see enamasti mees ning naine jääb üksi lapsi kasvatama. Jah, usun, et see on kõigi vaimse tervise huvides aegajalt õigem otsus. Siiski tähendab see naisele suuremat vastutust. Kui ta nüüd sellega üksi hakkama saab, aga aasta ema tiitli kandidaadiks ei sobi, sest kõrval pole abikaasat, kes varem pere ja laste arengut ei toetanud, siis siin pildil on midagi valesti. 

Aasta ema tiitli sidumine abieluga saadab naistele sõnumi, et emaks olles on olulisim hoida abielu. Kuidas me saame samal ajal julgustada vägivaldses suhtes naisi oma mehe juurest põgenema? Kuidas julgustame naisi lahkuma mehe juurest, kes kasutab laste suhtes vägivalda? Kuidas räägime naistele, et ei pea kannatama alkohoolikuks muutunud meest?

Kuidas me seda kõike teeme, kui pidupäeval näitame, et enda terviklikkuse, kodu ja laste kaitsmise ja hoidmise asemel on olulisem OLLA ABIELUS???

Käsitlesin osaliselt seda teemat oma veebruaris ilmunud romantilises lühiromaanis "Mu koju tood sa". Fakt on see, et meil on liiga palju naisi, kes ei oska või ei suuda lahkuda mehe juurest, kes kahjustab nii naist ennast, kui lapsi. Praegune olukord süvendaks veelgi sellises olukorras naiste arusaamist, et nad peavad abielu päästmiseks kõike taluma.

See ei ole õige!

Et keegi valesti aru ei saaks - ma ei propageeri lahutamist! Minu sõnum on, et emana on mu esmane ülesanne lastele pakkuda armastust, turvalisust ja eeldusi arenguks. Abielu ei ole selle eeldus, ega tohi olla ka seda takistav. Abielu on minu suhe mu abikaasaga ning ei näita kuidagi seda, milline ema ma olen! Tore on, kui suudame koos abikaasaga lastele luua armastava ja hooliva kodu, aga kui see nii ei oleks, siis lapsevanem vastutab esmalt ikka oma laste eest, kelle ta on siia ilma toonud.

Emaks saadakse sünnitades (või lapse eest muul moel vastutust võttes!), mitte abielludes!





*****
Meie pulmadega seotud postitusi näed siit: Heli ja Herlendi pulmad 16.07.16
 
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

kolmapäev, 19. aprill 2017

Laste piinamise kõrgem tase ehk käisime juuksuris


Mõtlesin algul selle postituse juurde ka video panna, kuid loobusin mõttest üsna kiiresti. Ilmselt piisab ka fotodest, et lastekaitse meile ukse taha... või vähemalt järgmisel korral koos meiega juuksurisse tuleks.

Kuna meie lapsed nägid välja ... veidi karvased, oli aeg juuksurisse minna. Enne pilt oli selline:
Kui Christian tooli istus, siis tuli mul meelde küll, miks me seal väga tihti ei käi. Olen ennegi kirjutanud, et meie pesamuna on paljudes asjades suurima venna Mathiase koopia. Kui keskmistel lastel pole juuksuriga kunagi probleemi olnud (no kui välja arvata see, et mõnikord tahaks juuste lõikamise ajal kümmet muud asja teha), siis äärmised ... eee ... mis see ilus sõna on? Reageerivad üle? Pisardavad? Röögivad nutta? Mathias küll nüüd enam mitte, kuid samas vanuses, mis Christian praegu on, käitus täpselt samamoodi.

Nii et Christiani juukselõikus näeb välja täpselt selline vägivalla-aktsioon:
Ausalt- Herlend ei kägista last, vaid toetab mõlemalt poolt lõua alt, et ta pead ära ei pööraks. Ei, Christian pole kääride, ega masina käest haiget saanud. Samuti ei olnud Mathias selles vanuses. Lihtsalt mõned lapsed kardavad ühtesid, mõned teisi asju. Nagu suure venna pealt näha, siis mingil hetkel läheb see lihtsalt üle.

Sellistel hetkedel jääb ainult imetleda juuksuri tööd, kes meie hüppa-karga-kalla-krokodillipisaraid-poja sellegi poolest ilusaks sai. Jah, tegime ühise otsuse, et kõrvade äärest ei hakka viimaseid tutikesi püüdma, sest see oleks sellise liikumise puhul juba ohtlik.

Praegu kirjutades tuleb meelde, kuidas vanemad on rääkinud, et kui mina väiksena juuksuris käisin, siis ma ei röökinud, ega karjunud, vaid lihtsalt istusin vaikselt ja suured krokodilli pisarad jooksid.... Hmm, ilmselt pole emadustesti nende laste puhul vaja teha.

Aga lõpuks said kõik ilusaks:


Avastasin, et ilusast Christianist ma polegi pilti teinud, aga teen mõni järgmine päev. No et te ikka usuks, et piinamine lõppes... piinadeta.

Aitäh, Anu, et meid selle hüppa-karga-aktsiooni peale välja ei visanud :D :D :D Varsti lõbutseme jälle koos meie pisipojaga :)

Järgmisel hommikul lasteaias öeldi Christianile muidugi esimese asjana, et ta on juuksuris käinud ja on nüüd ilus. Pojake hüppas issi külge kinni ja hakkas nutma:
"Ei taha juuksurisse!"
Herlend tegi selgeks, et see on hell teema ja palun last rohkem mitte kiita!


Igaühel omad kiiksud.


*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!


teisipäev, 18. aprill 2017

Lastega liikle Pärnu Liikluslinnakus

Paar nädalat tagasi sai lõpuks teoks ka ammune plaan külastada Pärnu Liikluslinnakut. Suuremad lapsed olid seal juba enne käinud, mina ja väiksemad aga mitte. Joosep käis eelmisel aastal koos lasteaia rühmaga. Nägin hiljem vahvaid pilte sellest, kuidas nad hunniku liiklusmärkidega laua ääres kõik koos teooriat õppisid. Mathias ja Joosep käisid korra ka koos vanaemaga.

"Liikluslinnak asub seal, kust trükikodagi," juhendasid lapsed. Oleme käinud trükikojast paar korda asju toomas. Nii sõitsimegi Savi tänavale ja pöörasin varsti trükikoja juurde. Tuli välja, et ehituspood peab ka liikluslinnaku juures olema. Sõitsime edasi ja olimegi mõne aja pärast õiges kohas. Tegelikult jäigi Puumarket eemalt paremini silma, nii et selle järgi on hea orienteeriuda. Õuele jõudes aga on suht selge, kust liikluslinnakusse saab:
 Parkimiseks oli maja juures ruumi mõnusalt, seega autoga väga hea tulla. Kesklinnas asuvate mängutubade probleem on alati see, et pead mõtlema, kuidas lastega majale võimalikult lähedale saada. Praegu käivad mul kõik lapsed ilusti ise, kuid kui peres on mõni turvahällis kaasatassitav nublu, siis on lähedane parkimiskoht väga oluline. No ja üleni higiseks möllanud lastega ära tulles ei taha tegelikult ka tervet linna läbi marssida.

Poisid olid oma eelmistel külaskäikudel teooria osa kuulnud ning nad lubati põhimõtteliselt kohe autode selga. Liikluslinnakus on päris märgid, pesula, tankla ja muud taolised kohad. Lastele räägitakse algul liiklusmärkidest ja reeglitest ning siis lastakse nad elektriautode ja ATVde otsa.


Maria (4a) ja Christian (peaaegu 3a) teooriast ei huvitunud. Kuna külastajaid oli vähe, siis polnud sellest hullu ja potentsiaalsed liiklushuligaanid lubati ka "tänavale". Suuremad läksid sõitma. Mina püüdsin Christiani mängunurga poole lükata. See ei õnnestunud. Tema oli kindel, et peab ka autosse saama. Võitlus lõppes sellega, et liikluslinnaku töötaja soovitusel lubasin poisil ATVga sõitma minna. See pidavat elektriautost lihtsam olema. Ise hoidsin hinge ja kõike muud ka kinni.

Asjatult! Tuli välja, et minu peaaegu kolmeaastane poeg saab liikluslinnakus ATVtamisega edukalt hakkama:
Jaa, ta sõitis Mariale vastassuuna vööndis vastu ... aga kuna Maria tegi sama, siis ei juhtunud midagi ... ning jah, see sõit lõppes Christiani jaoks  teepervel (päris elus oleks see tähendanud korralikku autoremonti), aga ausalt- see laps pole enne sõitnud! Nii et järelikult võib liikluslinnakusse minna ka pere kõige väiksematega. Kõik lapsed ei pruugi muidugi ühesugused olla, seega mina ei garanteeri, et kõik peaaegu kolmeaastased samamoodi lõbutsevad, kuid meie omal oli igatahes tore.


Isegi ilma sõitmiseta on Pärnu Liikluslinnakus mõeldud igas vanuses lastele. Nimelt on mitu mängunurka, kus saab liugu lasta, poodi ja kohvikut mängida ning igasuguste muude mänguasjadega lõbutseda.
Jah, näete õigesti - Maria keeldus ka poemängu ajal kiivrit peast võtmast.


Meie laste suurimad lemmikud olid muidugi pesula ja tankla. Neid külastati pea igal ringil. Christianil pidin mina pesulat käima lülitama, sest ta ei saanud ju korraga olla ATV peal ning seinalt nuppu vajutada. Pesulas puhub muuseas tuul, nii et laste jaoks on see väga äge kogemus.
Elektriautosid ja ATVsid oli erinevas suuruses, nii et suuremate masinatega tekkis mõnel ebapädevamal juhil probleeme manööverdamisel - kui ikka täpselt otse pesulasse sõita ei suutnud, siis jäid kinni.

Tankimine meeldis lastele samuti väga, sest masinast tuli täitsa õige hääl. Kütust küll mitte. Kuna mõnel autol ja ATVl ei leidnud lapsed ühtegi auku, kuhu seda toru pista, siis on vist päris hea, et päris kütust tanklast ei saanud:
Maria tankis nii:
video

Kinnitan, et meie lastel oli Pärnu Liikluslinnakus väga tore. Üllatus oli see, et nad ei tahtnudki üldse lõputult autodega sõita, vaid mingil hetkel asusid mängunurki avastama.

Müra on küll päris korralik, kui mitu last korraga sõidab. Seega ehk see oli ka üks põhjus, miks mingil hetkel neile sõitmisest aitas. Kui ära minema hakkasime, siis loomulikult tõusis kisa, et nad pole üüüüldse sõita saanud. Leppisime siis kokku, et varsti läheme jälle!

Lahkudes sai iga laps kaasa vahva tänukirja, mille teist poolt saab kodus värvida.

Nagu Pärnu Liiluslinnaku kodulehelt näha, siis sel nädalal on neil ka pikemad sõitmise ajad, sest linnalastel on koolivaheaeg. Meile lastega igatahes väga meeldis, nii et soovitan soojalt!

*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!



esmaspäev, 17. aprill 2017

Minge metsa ehk mu laste ilus elu maal

Vaikus eetris on viimasel ajal siin blogis taas olnud sellepärast, et ... mul on nii palju kirjutada! Päriselt ka! Kogu aeg juhtub asju, mida sooviks teiega jagada. Kuna eelmised sündmused on aga jagamata, siis ei saa nagu järgmisest kirjutada. Täna otsustasin enda loodud piirangutest loobuda ja lihtsalt mõned mõtted kirja panna.

Viimastel kuudel on kogu aeg hästi palju muudatusi ka toimumas ja see teeb kirjutamise keeruliseks. On justkui selline tunne, et kui ma täna midagi kirjutan, siis homme see äkki enam ei kehtigi. Et kui ma olen täna selline, nagu olen, siis homme olen äkki juba täitsa uus.

Olengi! Sina oled ka! Ja see on normaalne! Aga kui jagad oma mõtteid nii avalikult nagu mina, siis pead ette arvestama ka iseenda muutumistega... millest sa praegu veel ei tea. Segane lugu, aga mõte on selles, et kui tahta endale muudkui piiranguid seada, siis küll põhjuse leiab alati.

Kõigist kirjutamata teemadest tahan teiega jagada mõtet, et minge metsa! Ausalt! Nii mõnus. Pea kuu aega tagasi käisime kodu lähedal metsas natuke puid tegemas. Mõnulesime seejuures ka:




Koertega käime pidevalt seal metsas. Aga kuna teisel pool metsa elaval naabril on lahtised koerad, siis me kaugele ei julge minna.

Seekord viisin lapsed ja Troy hoopis minu lapsepõlve metsa. Maria jäi samal ajal lapsehoidjat mängima, seega metsa jõudsin vaid poistega. Ma ei mäleta, kui kaua ma pole seal käinud. Kraavi ääres küll, aga mitte metsas. Mul on see kiiks, et ma olen maalaps, kes kardab maad, metsa, vett jne. Nii ei julge ma ilma koerata metsa minna. Meil pole aga aastaid olnud koera, kellega julgeks metsa minna. Nüüd on. Troyd meie peresse oodates oligi suur osa minu unistusest see, et mul oleks koer, kellega koos metsas jalutada. Nüüd ilmselgelt on:

Ma ei väsi kordamast, et mu elu on nüüd päev päevaga eelnevast erinev, sest lapsed on nii suured, et nendega koos saab teha paljusid asju, mida ma aastaid ei saanud. Tõesti ei viitsinud turvahälliga beebit metsa tassida või pisikest põnni terve tee süles vedada. On ka seda tehtud, aga nii pole metsaskäik enam see.


Mu poisid nägid muidugi mõne kilomeetri pärast välja sellised:

Tegelikult aga kõndis isegi varsti 3-aastaseks saav Christian vapralt kogu tee ise. Lõpuks küll istus torisedes keset põldu maha ja keeldus liikumast, kui ma teda sülle ei võta. Ma ei võtnud. Liikusin edasi. Suur vend Joosep läks pisikesele vennale appi ja tuli välja, et Christian suudab küll veel ise kõndida:
Võimatu on seletada seda vabanenud tunnet pärast mõnusat metsaskäiku. Keerleva-tiirleva-kargleva pundiga koos jalutades pole see küll eriline meditatsioon, kuid ühistegevusest saadav emotsioon on seda suurem. Nii et päriselt- minge metsa! Linnud laulavad praegu juba nii mõnusalt, aga usse loodetavati veel kartma ei pea. Mõnusad tunnikesed päris elus, eemal telekast ja arvutist ja üleliigsest inimmürast. Mathias pidas meile mitu loodusloengut. Need panen hiljem eraldi üles, sest siia ei lase neid laadida.

Seda aga näete küll, miks Joosep nüüd taimi sööb ja kes mul laste asemel nüüd kodus on:
video

Kõigi viimase aja muudatuste keskel on lõpuks kätte jõudnud aeg lapsed ka raamatusse panna. Ehk siis lähipäevil läheb kujundajale lasteraamat "Laste ilus elu maal". Sellest tuleb kõvade kaante ja trükitähtedega raamat pere väiksematele, kes ise lugemist alles alustavad.

Lubasin ammu, et hakkan lasteraamatuid kirjutama siis, kui enda lapsed on nii vanad, et mind inspireerida ja samas ka kontrollida. Nüüd nad seda teevad. Lastele mõeldud "Kolme pärna saladused" on täitsa reaalselt juba illustreerija käes. Seda raamatut hakkasin kirjutama viis aastat tagasi, kuid lettidele jõuab ta alles pärast laste maaelu raamatut.

Raamat "Laste ilus elu maal" tuli kuidagi ootamatult ja samas nii loomulikult. Kui ma vaatasin ja mõtlesin, kui vahva meie lastel on ikka elada, siis saingi aru, et seda ei saa enam varjata ja tuleb mitme aasta kogemused panna raamatusse "Laste ilus elu maal".

Kuni selle raamatu ilmumiseni aga ... minge ise metsa! Päriselt!

*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

teisipäev, 4. aprill 2017

Saatmata kirjad on lettidel järgmisel nädalal

Viimasel ajal toon siin vaid kirjastuse uudiseid, aga no mis teha, kui see ongi minu elu. Lugu on igatahes nüüd nii, et romantiliste lühiromaanide sarja "Mõni õhtu romantikat" kolmas raamat "Saatmata kirjad" on lettidel juba järgmise nädala lõpus.

Praegu saab minu käest raamatut ette tellida hinnaga 7€. Oma soovist anna teada aadressil helikunnapas@gmail.com.



Romantilise jutustuse "Saatmata kirjad" peategelane Miia juhib Tallinnas väikest tantsukooli ning kasvatab koos abikaasaga kahte last. Ootamatult saab naine teate, et on oma endise parima sõbra Simoni vanaemalt pärinud Pärnu-Jaagupis pool maja. 

Viisteist aastat tagasi tekkis noorte vahel ootamatu lõhe ja sellest ajast pole omavahel suheldud. Kuidas ootamatu uudis Miia elu muudab? Milliseid mälestusi ja tundeid äratab vana maja? Kuidas muudavad olevikku kirjad, mis minevikus jäid saatmata, kuid nüüd adressaadini jõuavad?


Sarja "Mõni õhtu romantikat" raamatud saavad kingituseks kõik naised, kes 2017.aasta jooksul Pärnu haiglas sünnitavad.

Veel on saadaval ka sarja eelmised raamatud "Jõuluks koju" ning "Mu koju tood sa". Müük läheb hästi, nii et kui raamatut soovid, siis osta parem kohe!



"Jõuluks koju" saadaval Rahva Raamatus ja Apollos.

"Mu koju tood sa" saadaval Rahva Raamatus ja Apollos.


*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!