"Üle kolme kleid ta ei proovi!" teatas õde- Karin pruutpaaride salongi müüjale elutargalt.
Jah, täna oli siis lõpuks SEE päev, kui sai paika pulmade üks suunavamaid asju- minu kleit. Ausalt, ma ei ole mingi moefänn, aga samas oleneb pruudi riietusest näiteks kogu meie ülejäänud pere riietus. Nii et nüüd saame need ka ära osta.
Eile öösel, kui muud tööd olid enamvähem tehtud ehk umbes kl 2 hakkasin Tallinna noorpaaride salongide lehti läbi surfama. Tegin endale pika nimekirja, kuhu täna kõik jõudma peame. Hommikul Maria ja õde Karin autosse ja Tallinna poole.
Esimeseks valisime Anna-bella salongi, sest selle kohta olin kõige rohkem kiidusõnu kuulnud. Rääkisime sissejuhatuseks oma loo ära. Selgitasin (eile Karini käest kuuldud sõnadega), millist kleiti mulle on vaja. Müüja pakkus paar kleiti välja ja suunas mind riietusruumi. Võtsin ennast riidest lahti ja jäin ootama müüjat kleidiga. Ootasin. Ootasin. Keda aga ei tulnud, oli müüja kleidiga. Jõudsin juba mõtlema hakata, et äkki need eelmised soovitused polnud siiski õiged. Siis aga avastasin, et poolpaljalt kaunis pruutpaaride salongi riietusruumis saab peegli ees edukalt kõhulihaste harjutusi teha. Enne pruutkleidi valimist pole see sugugi halb idee. See pole ühelgi päeval halb idee. No nii ma siis veetsingi oma aega kõhulihaseid pingutades.
Hiljem kuulsin Karini käest, et neil oli arvutiga mingi jama olnud ja seega tekkis probleeme eelmisele kliendile arve väljastamisega.
Ja siis läks lahti: müüja oli minu päralt. Esimene kleit läks selga ja teate.... nii ilus oli!!!
Maria oli ka vaimustunud, et ma olen nii ilus. Võin ette öelda, et tegelikult kordas ta seda iga kleidi puhul. Äkki on asi selles, et Maria lihsalt armastab mind ja ütleks seda mulle nagunii- pruutkleidiga või pruutkleidita. Kui muid õigeid põhjuseid pole lapsi saada, siis märkimata ei saa jätta seda isekat eneseupitamise võimalust, mis lastega kaasneb- laps armastab sind tingimusteta, ükskõik, kes ja mis sa oled! Parim, mis ma teha saan, on neid tingimusteta vastu armastada.
Pruutkleitidega jõudsime aga igaks juhuks ka teise kleidi proovimiseni. Esimene pilk peeglisse ja ma nentisin müüjale:
"Kui mul on õige tegumoe ja suurusega kleit, siis ma näen sel päeval igal juhul ilus välja!"
"Õige! Ja saab ainult ilusamaks minna," kinnitas vastutulelik müüja.
"Kui me veel mõnda kleiti proovime, siis jääb mul kleit ostmata!" selgitasin olukorda.
Karin toetas: "Üle kolme kleidi ta ei proovi."
Karin on minuga palju poodides käinud ja teab, et ma ei oska ja ei viitsi endale riideid osta. Mind tõesti ei huvita selline asi. Ma ei näe peeglist, et mis ja kuidas sobib ja mul on sellest suva. Jah, mulle meeldib ilusti riides olla ja ilus välja näha, aga ma ei suuda mööda poode käia ja proovida.
Sellegi poolest proovisime kolmandat ka. Õnneks see nii ilus ei olnud.
"Äkki vaatame teisi salonge ka?" proovis Karin vaikselt küsida.
"Kindlasti mitte," teadsin kolmandas kleidis peegli ees keerutades. Miks ma üldse kuue salongi info endale üles kirjutasin, kui teadsin ise ka, et esimesest kaugemale ei jõua? No olgu- kui seal poleks valikut olnud, siis äkki oleksin ka mujale jõudnud.
Anna-bella salongis oli aga väga hea kleitide valik. Teenindus oli samuti suurepärane. Müüja ootas rahulikult, kui ma ennast piisavalt keerutada jõudsin. Mariale toodi tagant ruumist mänguasju ning lubati vaateaknal ringi kõndida. Noh, täitsa lapsena sai käituda.
Kolmanda kleidi ajal teadsin, et teine kleit oli kõige ilusam. Esimene küll ka, kuid teine oli maalähedasem ja lendlevam. Täpselt nii lihtne, nagu soovisin.
Siis aga tõi müüja kusagilt tagant ruumist kolmanda kleidi sarnase neljanda kleidi, millel oli kehaosa lühem, nii et see hoidis paremini. Õlapaelad olid sellel suurusel vales pikkuses. Kaenla alt kudistas. Hind oli paarsada eurot eelmistest kallim.
"See läheb!" teadsin.
Ja nii oligi! Pulmadeks on mul kleit olemas. Helistasin Herlendile ka. Teatasin, et mul on kleit.
"Sa ei öelnud talle, palju see maksis?" küsis Karin pärast kõne lõpetamist.
"Aga ta ei küsinud ka," vastasin.
Kleidi hinnaga on see, et see pole mingi saladus, aga kuna ma olen siin kogenud jälle inimesi, kelle jaoks pole probleem kommenteerida ja hinnanguid anda asjadele, mida nad näinud-kuulnud pole, siis ma ei taha, et keegi vaid hinna järgi mu kleiti arvustama hakkakas. Jah, ma tean, et pulmas on kõige olulisem, et meil oleks hästi ja meie jaoks asjad toimiksid, aga meil on hästi siis, kui teistel ka on hästi. Nii et eelarvamuste ja mõttetute juttude vältimiseks räägime rahast siis, kui kõik on käega katsuda ja kiskuda saanud, et kas see kleit on ikka seda raha väärt.
Kleidiga on üks kindel asi, et pärast pulmi läheb see kohe müüki ka. Jah, enamust rahast kindlasti tagasi ei saa, kuid endale ma ka seda kleiti jätta ei kavatse. Pole mitte mingit mõtet.
Mingil hetkel tuli salongi veel üks naine kleit valima.
"Vaata, kui ilus see on," näitas Maria võõrale naisterahvale kleite. "Näe, võta see! See on nii ilus!"
Eee... minu tütar, kes võõrastab omasid ja võõraid... ja üldse kõiki... tegi sellist müügitööd, et mina sellega hakkama ei saaks (mitte et see oleks mingi näitaja, sest mina nagunii ei suuda kunagi kellelegi midagi maha müüa).
Mariale me kleiti ei saanud, sest nelja kleidi proovimine oli juba selline katsumus, et see nõudis puhkust. Käisime küll veel paarist poest seal samas majas läbi, aga ei leidnud midagi.
Pruutneitsi Veronikaga vaatasime kodus pilte ka ja ma olin ikka õnnelik oma valitud kleidi üle. Loodan, et pulmapäeva hommikul sama tunnen. Aga kui mitte, siis on Anna-bella salongis veel paar kleiti, mis mulle samuti väga meeldisid ja järelikult võib keegi neile veel ka pulmapäeva hommikul järgi sõita. Olge valmis!
Kuna ma olen jätkuvalt väga rahulik eesootavate pulmade pärast, sest kõik kulgeb plaanipäraselt, siis ma pean ju kuidagi osade inimeste ootusi õigustama ja mingil hetkel närvihaigeks ootamatusi täis pruudiks muutuma.....
Või mitte?
Minu jaoks on kurb näha, et maailmas on asju, mida mina mõjutada ei saa. Täpselt nii saamatu olengi, et ei suuda kõike positiivselt puudutada. Aga eks see on ka elu õppetund. Ja nii kaua, kui hetkel nii lastelaagri kui pulmadega kõik toimib, peaksin õnnelik olema.
Vana tarkus: muuda kõike, mida saad, lepi kõigega, mida sa ei saa muuta ja oska sellel vahet teha.
Pulmi ma saan korraldada!
Pulmadest kirjutan veel siin:
Kohakaaslus ja avavalss pulmas
Ilus-armsat maalähedast pulma ei tule
Kui palju sa pulmas sööd?
Pärast kolmandat last ei saa abielluda
Pulmadest juhe täitsa koos
Pulmi pole korraldanud ehk tavapärane elu
Pulmakorralduse muru- ja mudamängud
Mis on pulmas tähtis?
Pulmakellad helisevad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar