Kohila ja Täisring andsid aga eelmisel neljapäeval hea õppetunni. See oli päev, kui mõtlesin korduvalt, et... misssss mõttes????
Emal oli vaba päev ja nii helistas ta hommikul, et Joosep ja Maria saavad ööseks tema juurde minna. Saatsin juba Christiani ka ja Mathias oli nagunii lasteaias. See andis mulle ootamatult mitu tundi vaba aega. See tähendab, et Kohilasse lugejatega kohtuma sõitma hakkasin viimasel minutil. Nii ta ju on- kui sul on palju vabadust käes, siis ei jõua midagi. Kui on pidevalt tempo peal, siis oled niigi "veerev kivi" ja kõik asjad saavad tehtud.
Märjamaale lähenedes sain aru, et auto teeb kummalist häält. Jah, ma olen ehk auto suhtes tähelepanelikum kui keskmine naisautojuht, aga see, et auto juba tükk aega kummaliselt käitus, jäi ka minul tähelepanuta. Pigem- mulle TUNDUS, et midagi on valesti, aga ma olen tuuliste ilmadega öösiti Tallinnast või Tartust tulles liiga palju kordi käinud õues rehve toksimas, kuna TUNDUB, et mõni on tühi. Seekord peale mitmeid kiirustatud möödasõite tõmbasin aga siiski tee äärde. Herlend nimelt arvas, et telefoni kaudu ei suuda ta mulle kummalist häält selgitada ja ma pean ikka ise uurima minema.
No ja... heh, seal polnud enam midagi teha! Rehvinässaka jäänused vajusid vastu maad, ajasid veidi auru välja ja mina... helistasin Herlendile:
"Ma olen siin Märjamaal tee ääres ja mul on kiire!"
Kiirreageerimisrühm hakkas tegutsema enne, kui ma kõne lõpetasin. Mina aga helistasin Kohilasse- olen tee ääres, aga sellega tegeletakse! Jah, oodates tundus aeg igavikuna.... aga nautisin metsast paistvat lõket. Keegi oli seal just oksi põletanud. Tuli meelde, et me alles käisime ju ise ka metsas. See nägi välja nii:
Ja kui mu kiirreageerimisrühm lõpuks maandus, siis... see oli vist 4 minutit, kui jäisel pinnal oli auto mitu korda üles tõstetud, rehv vahetatud ja mulle kõlas käsk, et: "Istu juba autosse!" Jah- Herlend, Rasmus ja Kevin võivad F1 tiimiks hakata küll! Või siis... pigem mitte, sest kuhu mina siis järgmisel korral helistan, kui jälle hädas olen.
Kohila naised olid fantastiliselt kannatlikud. Kuigi jäin peaagu pool tundi hiljaks, siis kõik ootasid, jõid kohvi, sõid kooki ja kuulasid ülistavat sissejuhatust, mis minu teemal tehti. Ütlesin, et lasku aga edasi, ega ma ei peagi rääkima, sest mulle meeldib ka seda kiidulaulu kuulda. Siiski anti mulle sõna ja vestlused olid väga huvitavad. Mul on üldse kõik viimased kohtumised kuidagi ülimalt positiivsed ja laadivad olnud. Nii Vara, kui ka Kose oma. Ma tunnen, et kui ei saa pikka aega lugejatega kohtuda, siis oleks nagu mingi koht täitmata. Kirjaniku töö on selline üksik nokitsemine ja aegajalt on hädavajalik oma loomingu kohta tagasisidet saada. Kohila raamatukogu lehelt saad sellest kohtumisest lugeda siit!
Õhtul Täisringile ei planeerinud ma minna. Nimelt saime juba varem Kati Saara Vatmanniga aru, et meil on üritused samal päeval: minul kohtumine Kohilas, temal etendus Täisring Pärnus. Etendust, milles meeste osi mängivad Lauri-Kare Laos ja Meelis Sarv ning naisosades nüüd Diana Klas, mängisid nad juba suvel. Iga kord nii kaugel ja ma kuidagi ei jõudnud. Muudkui vesistasin. Siis hakkasime Katiga kirjastamise teemal koostööle mõtlema ja ma sain ta näidendit lugeda. Hakkasin veel rohkem vesistama.
Kuna kiirreageerimisrühm mu auto turvaliseks tegi (esiosas küll üks suverehv), siis avastasin juba Kohilasse sõites, et meie üritused hakkavad erinevatel aegadel- minul kl 16 Kohilas, etendus alles kl 19 Pärnus. Nii ma siis hakkasingi kl 18 Kohilast Pärnu poole liikuma. Ärevus sees, sest lõpuks-lõpuks-lõpuks...
Kui etendus läbi sai, siis istusime armsa sõber-Dianaga laua ääres ja ütlesime, et ei taha kusagile minna, sest see rikuks lummuse. On ju nii, et kui oled midagi väga erilist kogenud ja liigud edasi igapäevastesse tegemistesse, siis iga tavaline tegemine lõikab kuidagi eriti valusalt sisse, sest su meeled on nii avatud ja puhtad. Nii me seal siis istusime.
Parima iseloomustuse kogu etendusele andsid aga tegelikult Herlendi sõnad. Koju jõudes seletasin vaimustunult, et etenduses Karekas mängis indiaanlast ja...
"Aga ta ongi ju indiaanlane!" teatas Herlend kohe.
Vot- ja nii ongi! See kõik oli nii PÄRIS-PÄRIS-PÄRIS! Karekas ja Meelis olid mõlemad niiiii omas elemendis ja niii mõnusad. Seda ei saa seletada. Kati tekst on sügavamõtteline. Tänapäeva elust maha kirjutatud, kus kummalised ettekirjutused on ammu talupojamõtlemisest eemaldunud ning ebanormaalsusest on saanud normaalsus. Kati lugusid tuleb südamega kuulata, nii ka seda. Poisid on selle teksti veel enda järgi mugandanud, nii et laval toimuv oli tõesti PÄRIS!
Kogu õhtu ainus kurb asi oli, et üle Pärnu oli ennast välja ajanud umbes 25 inimest... loodan, et Tartu etendusele sel neljapäeval 25.veebruaril tuleb neid kordades rohkem! Pileteid saab osta näiteks Piletilevist!
Õhtul peale etendust ja paljusid kallistusi koju sõites sadas värsket valget lund... sellist puhast ja ilusat... ja oligi tunne, et ongi täisring! Kõik on hästi ja nii, nagu peab! Nüüd siit vaid edasi!
Aitäh kõigile, kes selle päeva ilusaks tegite!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar