laupäev, 19. detsember 2015

Ellujäämiskursused jõulude moodi

Me pole veel võitnud!

Jah, käsil on jõulude-eelne nädal, mis võiks hinge seest süüa... kui laseks. Aga me ei lase! Hoopis naudime!

Sel nädalal sain aru, et lõppenud on päevad, kui jõuan siia iga päev kirjutada. Viimasel kuul on meie elu suurim muudatus see, et nüüd ma pean sellega, mida teen, kogu perele ka sissetuleku teenima. Nii me oma asjad korraldasime. Herlend on nüüd veidi üle 2 kuu kodus olnud ja paar nädalat tagasi jõudsime lõpuks elukorralduse ja ajajagamiseni, mis võiks toimida. Õpime jätkuvalt, aga praegu on kõik rahul.

See tähendab, et saame mõlemad lastega piisavalt aega koos olla ja mina saan üle mitme aasta lõpuks rohkem tööd teha. Kuna nüüd alustasin ka tööd projektipõhise värbamiskonsultandina, jätkan kirjutamise ja kirjastamise ning poliitikaga, siis tegemist jätkub.

Viimase poolaasta tipphetk oli ka sel nädalal. Kaua oodatud 15.detsember tõi kaasa Bestselleri kirjanduskonkursi tulemuste teavitamise. Kuudepikkune ootusärevus oli jõudnud lõpule. Mul oli au olla lõpuürituse kutsutute seas, teadmata, kas olen seal ühe tulevase võitjana või mitte. See tähendas iga auhinnaga teadmist, et kas kõik või mitte midagi. Lõpuks tuli mitte midagi. Selle peale nägin välja nii:


Ok, tegelikult mitte nii rõõmus... Kurb olin ikka! Aga mitte üllatunud. Bestselleri kirjanduskonkursi käsikirjade esitamise tähtaeg oli 9.september. Teatavasti puhkasime juulikuu lõpus-augusti algul perekondlikult Soomes. Võtsin teadlikult aja maha, et perega puhata. Tagasi tulime aga poistega üksi, sest Herlend ja Maria jäid Soome haiglasse (sellest saad lugeda Maria haiguslugu 1, 2.osa jne). Augustikuus juhtus muidki asju ja oligi nii, et kirjutamiseks mõeldud aeg ei läinud sugugi kirjutamisele. Algse plaani järgi pidi Herlend olema mitu nädalat kodus, et saaksin kirjutada. Tegelikult aga oli ta selle nö vaba aja haiglas ja seejärel tööl. Kui Maria ka koju jõudis, siis tegelesime taastumisega... ja ikka mitte kirjutamisega.

Nii teadsin ise ka, et tahan käsikirjaga veel tööd teha. Eelmisel kuul saatsin selle lõpuks esimestele proovilugejatele ja sain väga häid soovitusi. Praegu tegelen sellega, et jaanuarikuu sissetulek ära teenida ja siis hakkan oma noortekat "Ütlemata sõnad" üle kirjutama.... kui julgen! See on jah lugu, mis on mulle nii oluline ja kallis, et tahan selle parimalt valmis kirjutada. Selleks oleks vaja kõigest paari nädalat puhkust üksikus metsatalus, nagu meile ka auhindade jagamisel kinnitati. Igatahes lähiajal asun oma kallikese kallale just sellise tundega:

Meie selle nädala kolmandal jõulupeol vaatasin ühte oma nubludest esinemas ja tuli meelde, kuidas täpselt aasta tagasi püüdsin selle jõulupidude nädalaga üksi hakkama saada, kuni tol ajal 3,5-aastane Joosep üle saali jõuluvanale teatas:
"Jõuluvana, aga minu issi on Soomes!"

Sel aastal ei ole. Kodus on. Me kõik oleme! Jah, see on toonud kaasa teisi segadusi ja loomulikult keerulisemaid aegu rahalises mõttes, aga... kõik toimib! Uuesti kokkusaamise periood on läbielatud ja loodetavasti nii jääbki!

Armas on olla!

Loodan, et teil ka!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar