11.06.2013 avaldati Pärnu Postimehes minu tegemistest artikkel "Küüliku Künnapase kõvakaaneline". Loo peategelaseks mu esimene romaan "Homme on ka päev".
Heli Künnapas on teoloogi- ja sisekaitseakadeemia haridusega lasterikas küülikufarmiemand, kellel on kirjutamisel juba kolmas romaan täiskasvanutele ja lasteraamat koos oma poegade Mathiase ja Joosepiga – umbes samal meetodil, nagu on Lehte Hainsalu ja Epp Petrone neid elust enesest lastega kõrvuti sünnitanud.
Nii äsjailmunud „Homme on ka päev“ kui „Lõpupidu“ – samuti elust enesest – on kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse edutööd ning nende puhul on väidetud, et sellised raamatud panevad ka noori (loe: neidusid) vana head paberist, lõhnavat, enesega mõnusat äraolemist tõotavat raamatut digi- ja virtuaalvärgile eelistama.
Need on kerge ja karge, elus ja ilus lugemine, milles tunneme ära iseenda ja ennast ümbritseva maailma.
Noorproua Künnapas, kes on portreteerinud töönarkarit, eraeluta ametnikku-kipskõpskontsadit, temast enesest nüüdseks juba väga erinevas muinasjutus elavat kaunitari, nendib, et on ise ametkondlikes tippudes samal kombel koopia- ja kohvimasinate vahel nagu konn koorekirnus lõputuid tööpäevi ei-midagi-tegelikku teinud.
E-kirjad ja koosolekud, ärilõunad – ei mingit aega elukaaslase ja sõbrataride jaoks. Tänu millele ühtlasi selgub, et elukaaslane pole muud kui ühine pangalaen mõttetult kalli maja maksmiseks, et kõik oleks nii, et sõbrad ja muu maailm näeks: kõik on nii, kuis peab, et olla edukas.
Aga mitte normaalne. Sellest saab peategelanna Kairit aru tänu sellele, et Heli on kirjutanud Oskar Lutsu kellamees Liblele mantli- ja nööripärija, kellamees Andrese, kellega nooruke edudaam kodukohas südamest südamesse pärisjutte käib ajamas.
Kui esmalt lihtsalt selleks, tühjuse peletuseks võetud peni tagaistmel tukkumas, Tallinnast Nootsasse sõidab, et ema lähedal olla ja kirikukellade saatel ärgata, siis selleks, et lähemalt, veel lähemalt, päris lähedalt näha noormeest, kellega suhteni jõudmiseks kooli ajal ta ise veel valmis polnud, aga nüüd …
Nüüd teeb Künnapase kõvakaaneline – üks kaunimaid köiteid, mida viimasel ajal on au olnud käes hoida, – mitu uperpalli, enne kui selgub, et Rain on tõesti see mees, kelle pärast tundetust-trafaretsest pealinna-näidis-viljatust-abielust ära tulla, Pärnu-Jaagupi-laadsesse asulasse korter üürida, kooliõpetajaks minna ja lihtsalt õnnelikuks hakata.
Magusvalus mäng
„Lihtsalt“ on muide Heli leit- ja uitsõna, mida ülimalt pedantne keeletoimetaja Krista Mõisnik pole vajalikuks pidanud koomale tõmmata – järelikult on vajalik ja olemuslik. Kõik väärtuslikud asjad – nii elukorraldus kui sellest jutustav raamat – on lihtsalt lihtsad, sellepärast nad väärtuslikud ongi.
Raamatuesitlusel väitis Heli, et pole ühtki karakterit pärisinimeste pealt maha kirjutanud, ehkki elu ise on fantastilisem ja uskumatum kui mis tahes looming. Sellest hoolimata on lugejad talle juba öelnud, et tunnevad pealiskaudsetes kullakaevajatest sõbrantsides, kes on esimesel võimalusel valmis sõbratarilt tema edumehe – õigupoolest küll tolle maja ja auto – üle lööma, ära nii iseenda kui omaenese sõbranjed. Nii ongi!
Ja on nii, et Eesti on täis sugugi mitte taevas kokku pandud paare, kes lagunevad esimese raputuse peale vaakumis sumavateks üksiklasteks – peta mind üks kord ja see on sinu süü, peta mind teine kord, ja see on minu süü.
Kirjandus on ses nukras poolõnnelike galeriis ringi vaadates ohutu ja mõnus ning magusvalus mäng. Võimalus stsenaariume läbi mängida, ennast tervendada ja kirjeldatavaid selgeks kirjutada ilma haiget saamata. Nii väga. Või kui, siis salaja.
Kairiti tõelise armastuse leidmise lugu kinnitab ühtlasi: kui Õige ära tunned, pole midagi jorutada, puigelda ega süümelda – kui on südamehääletsi tuntavalt Tema – trahh! Siis ei jõua leitu kõhelda ja kaduda ning elu ise saab anda ainese järgmisteks õnneliku lõpuga romaanideks.
Ühtlasi on julgustav lugeda, et maailmas on siiski veel mehi, kes ei otsi naises emmet-tuge-toitjat. Võim pole Heli kogemuste põhjal kirjeldatuna põrmugi seksikas, vaid julm, isekas ja tundetu keppimine. Igas mõttes.
Paljud kirjanikud mõtlevad oma tekste luues eelkõige kaasale või kallimale, kellele raamatu kaudu lõpuks ometi kõik välja öelda. Asjatu lootus – ikka kohe täiesti eranditult kõike teeme endale –, mehed ei loe, mida kirjutame.
Ka Herlend „Heli mees“ Kruusmann tunnistab, et küülikufarmi pidades, Pärnumaa piiril Kuuse talu üles ehitades, ehitustööga perele elatist teenides, jahil ja meestega mürisemas käies vajub ta kella kahe ajal voodisse ega suuda praeguses elufaasis silpigi lugeda. Küll aga peegeldab naine valmivaid tekste tema peal.
Eriti praegu, mil kirjutamisel nende maale kolimisest, farmi rajamisest ja lasterikkusest inspireeritud kolmas raamat.
Herlend lubab nii lugeda kui kirjutada – nimelt koos Heliga küülikutoitude laiendatud kokaraamatu kõigega, mis jänkside ümber leida.
Homme on jälle päev
Nii intensiivse elulaadi puhul ei tähenda „homme on jälle päev“ mitte vabandust tänasida toimetusi homse varna visata, vaid lohutust, et homme jätkame viie inimese elu elamist ühele inimesele välja mõõdetud ööpäevas. Ja lootust, et homme ei tähenda armastus enam iha ja raha ega edukat tühikargamist.
Heli enese ambitsioonid lubavad loota, et kui temasugused Tegijad aste haaval sotsiaalpoliitikas volikogunevad ja sealt edasi Toompea vallutavad, on eestlastel ehk tõesti homme ka päev.
Heli Künnapas
* on lõpetanud Pärnu-Jaagupi keskkooli ja muusikakooli,
* elab ja peab küülikufarmi Kuuse talus Halinga ja Vigala valla piiril;
* on kirjutanud tänavu kevadel trükki jõudnud romaani “Homme on ka päev” ning 2011. aastal ilmunud noorsooromaani “Lõpupidu”. Mõlemad teosed märgiti ära kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel. “Lõpupidu” pälvis mullu Tallinna keskraamatukogu auhinna “Järjehoidja”;
* on Halinga vallavolikogu liige, sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni aseesimees.
Kati Saara Vatmann
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar