"Straight Outta Compton" reklaampilti nähes jäi pilk kohe pidama. Seda aga kindlasti mitte filmi pealkirja pärast. Ma ei saa aru, miks seda ei tõlgitud? Jah, see on küll ka loo järgi, aga isegi piletit ostes küsisin lihtsalt "sellele ingliskeelse pealkirjaga filmile".
Ma mõtlesin, et kirjutan filmist homme. Magan ära ja siis kirjutan. Aga kuna emotsioonid on ikka nii laes praegu, siis ei saa neid magamisega lahustuda lasta.
"Straight Outta Compton" räägib sellest, kuidas 1980-ndate lõpul Comptonis (USA, California)panid viis noort aluse räppmuusika arengule. Sündis kurikuulus grupp N.W.A. (Niggaz With Attitudez).
Apollo Kino kodulehel on filmi kohta kirjutatud nii:
Kui viis noort kutti hakkasid karme räpitekste võimsate biitidega miksima jutustades politsei vägivallast ja tavalise vaese noore inimese elust getos, sai nende muusikast hääl kogu tollasele allasurutud generatsioonile. Hetkest, mil N.W.A. jagas maailmaga oma tõde, algatasid nad eneselegi üllatuseks sõja popkultuuris ja muutsid igaveseks kogu muusikatööstust. Tänaseks on N.W.A. asutajaliikmed Dr Dre ja Ice Cube hiphopi scene ühed mõjuvõimsamad ja rikkaimad artistid, produtsendid ning muusikaärimehed.
Ülimalt tõetruu ja emotsionaalne linalugu koos portreteeritud persoonidele hämmastavalt sarnaste osatäitmistega pakub nauditava kinoelamuse ka neile, kes hiphopi osas just spetsialistid ei ole.
Ma ei pea ennast hiphopi spetsialistiks, aga see on mulle aastaid meeldinud. Igal juhul olen aga väga-väga valge hiphopi austaja, nii et ma ei pea seda oma elustiiliga siduma, et sellist muusikat nautida. Mulle meeldib mõte, kui selline.
Minu jaoks üks tugevaim emotsioonitekitaja oligi ausus! See film tuletas mulle endale valustalt meelde, et tuleb olla aus. Selleks, et mõjuda, on vaja olla otsekohene ja aus.
Ma olen viimasel ajal oma raamatute kohta tohutult palju positiivset tagasisidet saanud. Algseks põhjuseks oli Maria haigus, tänu millele mu raamatud suure hulga lugejateni jõudsid. Aga emotsiooni tekitas ikka minu kirjutatu. Ja siis ongi nii, et ma ise tean, kui palju olen ennast siiani piiranud. Kuidas olen olnud ettevaatlik ja mõelnud ühe ja teise tunnetele ja sellele, et äkki mõni inimene arvab, et ma olen temast kirjutanud... või lootnud, et mõni inimene leiab, et ma olen talle kirjutanud... Aga see kõik võtab ära aususe! Aususe oma ande kasutamisel.
Tegelikult ju otsustasin juba mitu nädalat tagasi julgeks hakata. Sain siis aru, et kardame elus nii mõttetuid asju, millega ennast piirame. Julgus ausalt rääkida-kirjutada on üks osa sellest. Aga tänane emotsioon lisas sellele otsusele veelgi sisemist kindlust. Kartlikult kirjutades saan sama tulemuse, mille Eric esimest korda stuudios (jah, mina ja mu ümber küll kõik inimesed naersid selle peale).
USAs olles mäletan, et lugesin näiteks Puff Daddy elulugu. Peale selle loomulikult olen ennegi umbes taolisi filme näinud. Aga teadmine, et see on tegelikult ka inimeste reaalne elu... Kui ma mõtlen, milline valmisolek oli kogu filmi jooksul, et kes nüüd plahvatab, siis päriselus nii elada oleks tõesti väsitav. Ei, ma ei võrdlegi meie elu mingi USA getoga, aga hea on aegajalt meelde tuletada, kus me EI ela.
Film kestis üle 2 tunni, aga see läks väga kiiresti. Pinge oli kogu aeg üleval. Ma ei mäleta, millal filmi jooksul nii palju kananahka tekitavaid emotsioone oleks olnud... Selles filmis igatahes oli.
Eriti soovitan seda filmi kõigile rassistidele (õige- pagulaste teemast hakkan rääkima!). Ma ei mõtle neid inimesi, kes on selle vastu, et võõramaalased tuleksid siia NÕUDMA asju, mida paljudel meist endistki ei ole. Ma mõtlen neid, kes igal võimalikul juhul mustanahalisi maha teevad. Näiteks see, kui eestlane ütleb teise eestlase kohta, et "kas tal oli ikka vaja mustanahalisega abielluda, mõtle mis nende lapsest saab?" Mis mõttes, mis saab? Kui selle mustanahalise lapsega Eestis midagi "saab", siis on see ju tänu meile kõigile. Tänu mulle, sulle, meie lastele. Kui meie aktsepteerime erinevaid inimesi, siis ei saagi ju midagi halba. Nii et see, mis mind närvi ajab, on inimestel vahe tegemine nahavärvi vms järgi. Samas väga pooldan lauset, et "isegi Jumal ei aita neid, kes ennast ise ei aita!" Ja nii lihtne see vahe ongi!
Lihtsalt nahavärvi järgi ahistamist oli selles filmis palju. Väga värskendav ja mõtlemapanev oli pilt tolleks ajaks juba kuulsust kogunud artistidest näoli maas, politsei kukil, lihtsalt sellepärast, et nad seisid vales linnaosas tänaval... niisama... seisid...
Huh, tegelikult ma tunnen, et ei suuda praegu emotsiooni edasi anda. Aga mul on nii hea meel, et see film just täna mu ellu sattus. Täpselt õige lõpp mu päevale oli!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar