esmaspäev, 10. august 2015

Õudustenädala positiivsem jätkumine- tutvume Soome haiglaga

Me siin püüame omal nahal ikka võimalikult palju läbi elada, et oleks, millest kirjutada... vist...

Igatahes nüüd teeme siis tutvust Soome haiglate- ja ravisüsteemiga. Maria on Oulu haiglas, kuid praeguseks on tal juba parem ja ma arvan, et ta elu pärast keegi ei karda. Herlendi sõnul pidid arstid juba rõõmsamate nägudega olema. Mingil põhjusel küll kuulis ta korduvalt, et Oulu on Soome üks parimaid haiglaid (kui mitte kõige parem...).

Neljapäeva õhtul viisin pesusid kuivama. Tagasi jõudes tuli Mathias (kes pidi magama) teatama, et MAria on kuum. Oligi. Siis tuli välja, et ta oli Herlendile (kes lapsi magama pani) juba enne öelnud, et Maria nutab. Herlend läks vaatama- Maria ei nutnud enam. Siis ütles, et Maria väriseb. Herlend läks vaatama- Maria ei värisenud enam.

Kõik esmavajalik laste esmaabiks on mul loomulikult kaasas. Palavikualandajaga hakkasime pihta. Tundus aga, et see ei aita. Sain terve öö üleval passida. Ma ei mäleta, et ma kunagi ühegi oma haige lapsega oleks nii üleval istunud ja neid valvanud. Juba siis sain aru, et midagi on teisiti.

Päeval arutasime perearstiga. Uskusin, et leidsime päästva idee- vahetada palavikurohtu. Hakkasin Panadoli asemel talle ibumetini sisse söötma. Meega. Esimene kord tundus, et mõjus...aga öö olime jälle üleval- enam ta ei värisenud, nagu esimesel ööl, niutsus vaid vahepeal ning vahepeal magas rahulikult. Kuna siin on ööd suht valged, tuli varakult hakata lapse pealt kärbseid ära ajama. Pimedas seda jama poleks.

Pühapäeva hommikul võtsin suuremad poisid ka kirikusse kaasa. Peale seda aeti Herlend ikka tööle. Pärastlõunal aga helistasin, sest Maria jalad ja käed hakkasid külmaks jasiniseksminema. Herlend kihutas 60 km kauguselt Kokkolast kohale ning sõitsime kõik koos 60 km teisele poole- lähemal esmaabi sarnast asja ei ole.

Seal oli kõigepealt veidi selgitamist, et milline kindlustus lapsele kehtib. Euroopa rahvusvahelise ravikindlustuse kaart oli meil loomulikult tegemata. Täna aga saime selle ka selgeks ja asendussertifikaat saadeti e-maili teel. Raviarvetest räägitakse tänu sellele sadades, mitte tuhandetes eurodes.

Esmaabis tehti kohe selgeks, et palavik on 40,8 ja põletikunäitajad on 275. Minal olin sel ajal sees, kui kanüüli pandi. Väga meeldiv kogemus oli. Tõsiselt. Kuna Marial olid käed-jalad juba paistes, ei suudetud veresooni väga leida. Aga kõik olid sõbralikud ja rahulikud. Kõik need 7-8 inimest, kes ta ümber sagisid. Laps loomulikult nuttis...ja ikka olid kõik rahulikud. olen Eestis mitme oma lapsega kanüüli panemist ning vereproovi võtmist näinud- enamasti ikka jõutakse mulle midagi nähvata ja laps kuuleb ühe korra kindlasti: "Kui sa veel rabeled, ei saa me ju sind ravida!" Ja kui mina tema voodi ääres seal nutsin, ei aetud mind eemale, vaid kui arstil väga ees olin, näidati ilusti, kus pool ma olla saaksin.

Kiirabi viis Maria kohe edasi Oulu haiglasse, kuhu oli esmaabipunktist 100 km. Seal oli algul jutt, et helikopter on kogu aeg valmis (ma ei tea, kuhu nad ta veel oleks viia tahtnud???), aga lõpuks jäi ta ikka sinna. Kaasa läks Herlend, sest mina ei räägi soome keelt ja nemad ei räägi nii palju siin inglise keelt.

Täna kohtus Herlend sotsiaaltöötajaga. Siin pidi see isegi nohu puhul normaalne olema. Mulle aga tuli loomulikult esimesena silme ette seriaal "Pilvede all", kus perel laps lihtsalt käest ära võeti... Tegelikult oli nende vestlus aga väga meeldiv. Sotsiaaltöötaja ütles aga ka, et inglise keeles ta poleks hakkama saanud.

Tänaseks on palavik veidi alla 38. Põletikunäitajad u 150. Maria on veel ööpäevase valve all, aga loodetavasti homseks on nii palju parem, et saab Herlendiga ühte palatisse. Pidi saama 5 erinevat rohtu. Juhtmeid küljes igaks vajalikuks juhuks. Aga arstid pidid juba hulga rõõmsamate nägudega ta ümber käima.

Nad ei tea veel mis bakteriga on tegu. Kohe kiirabis rääkisime, et päev enne seda käisime mänguväljakul, kus ta paljajalu ringi jooksis ja veel enne seda meres ujumas. Seepärast algul mõtlesimegi, et on külmetus, kuna mänguväljakul tibutas terve päev vihma. Nii et haiguse nime alles uuritakse.

Ise ootasin, et kolmandal päeval peab tal ju ikka parem hakkama ja siis tuleme Eestisse ära. Teadsin, et siin on arsti juurde minek hirmus kallis. Tegelikult aga praeguse seisuga on jutt paarisajast eurost, sest meil on ravikindlustus Eestis ju olemas. Eile kiirabist koju jõudes tellisin loomulikult (lõpuks!) meile ära need kaardid, mis meil siin tegelikult peaks kaasas olema. Edaspidi on olemas. Ja tundub, et tegelikult läks hoopis hästi, et ta siia haiglasse satus, sest see kogus proove ja teste, mis temalt on võetud... ma ei tea, kas ja kui palju neid Eestis oleks tehtud (k.a. proov seljaajust).

Eile öösel läksin juba kl 2 magama ja magasin hommikuni. Viimased 3 ööpäeva on väga rasked olnud, aga hea on teada, et Soome parimad arstid temaga tegelevad.

****
Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
 
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!