Kuna ma nüüd viimased päevad olen hoogsalt kirjutamisega tegelenud (autogrammide, pühenduste ja postiaadresside), siis blogimine on veidi unarusse jäänud. Rääkimata Maria ja ülejäänud perekonna tükikeste kokkusobitamisest, mis on ka täiskohaga töökoht.
Seepärast ma praegu pikemalt ei kirjutagi, vaid hakkan Liivi eeskujul siia üle tooma oma varasemaid artikleid minu Pere ja Kodu blogist. Selle aasta 1.aprillil ma nalja ei teinud, vaid kirjutasin hoopis nii:
Ole ise muutus maailmas!
Sel nädalal teatasin avalikult Facebookis, et aegajalt on päevi, kui kahetsen, et mu lapsed siia ilma sündisid.
Mitte seda, et meie peres on sellised lapsed. Minu jaoks isiklikult on nad maailma parim kingitus, ootasin neid juba kaua oma ellu. Kahetust tekitab see, kui aegajalt tundub, et ma ei suuda enda ümber parandada midagi, mis minu arust muutmist vajaks. Võin ju võtta vastu tiitlid kirjanik ja sotsiaalpoliitik, aga kui esiletõstetud murekohtade lahendamise asemel need, keda püüan kaitsta, hoopis solvuvad, tekib abitu tunne.
Nii tekibki mõnikord tunne, et kas oli ikka minust õiglane need neli armsat last siia ilma sünnitada? Äkki neil oleks parem seal, kust nad tulid? Või vähemalt teistsuguste vanemate juures?
Õnneks on mul toredaid ja toetavaid sõpru-tuttavaid, kes esmaabi andjatena siis kiiresti endast märku annavad ja olulise kiiresti meelde tuletavad:
- inimesed meie elus on põhjusega. Kaasa arvatud meie lapsed. Nad on just oma vanemate lapsed, sest on tulnud siia meile midagi õpetama.
- aidata saab vaid see, kes esmalt hoolib iseendast. Endal peab kaev täis olema. Nii ei saa ka ema olla 24/7 ema, vaid peab aeg-ajalt iseendaga tegelema, et normaalseks jääda... või saada (juhul, kui iseenda taastäitmine on vahepeal tähelepanuta jäänud).
- aidata ei saa kedagi, kes seda ei taha! Kui inimene pole sisemiselt saanud aru muudatuste vajadustest, siis ei saa teda ei vabatahtlikult ega sunniviisiliselt muutuma sundida. Inimene peab ise arusaamisele jõudma... ja isegi kui on valus, siis pead nii kaua vaikides kõrvalt vaatama, kuni ta aru saab.
- sõnad ja teod - eeskuju saab anda eeskujuga, ise elades muutust, mida soovid maailmas näha. Ainult jutlustamisest on vähe kasu, kui ise oma eluga seda ette ei näita. Nagu Gandhi õpetas: ole ise muutus, mida soovid maailmas näha.
Ma olen aegade jooksul jõudnud väga palju muretseda sellepärast, et kas maailm, kuhu oma lapsed sünnitasin, on ikka piisavalt hea nende jaoks ja mida saaksin teha selle parandamiseks.
Aegajalt pean endale meelde tuletama (ja kui ma seda ise ei tee, siis õnneks on mu ümber inimesed, kes seda teevad), et parim, mida siin maailmas lastele luua-toota-muuta saan, on ÕNNELIK EMA!
Ja oh seda õnne - see muutus on täiesti minu võimuses! Isegi mu ainuvõimuses!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar