laupäev, 11. juuli 2015

Maastikumäng

Ei, ma ei ütle, et me lapsed paduvihmaga uksest välja lükkasime, et minge ja otsige metsast kasvatajaid ja korjake meile mustikaid. Ma ei ütle, et kuigi me sel aastal otsustasime, et mustikaid peaks ka lapsed ise saama, siis Liisi eestvedamisel ja Veronika ning Maria-Liisi kaaspanusel söödi need mustikad juba enne ööd ära.

Ma räägin hoopis sellest, et Joosep käis ka maastikumängus. LApsed olid rühmadesse jagatud, kui ta üles ärkas. Aga kuna rajale minnakse 15-minutiliste vahedega, siis oli veel aega Joosep mõne rühmaga kaasa saata. Eelmisel aastal teatavasti jäi ta maha ja siis ta pidas meile siin loengu sellest, kuidas "kõik Puhhid läksid metsa...aga mina olen väga kurb...". Algul polnud Joosep nõus minema, sest ta ei taha "rohkem putukaid pähe saada". Nii nagu muudel juhtudel tema puhul tundus ka eile, et see puugi teema ei olnudki nii oluline...aga tegelikult tuli metsaga seoses tema jaoks esimese asjana meelde, et tal on ikka veel mingi putuka (puugi) jalg peas. Kui ta nägi, et tema grupis on aga mitu tuttavat last, oli ta lõpuks valmis kaasa minema. Ma ei julge väga küsida, aga tundub, et ta jäi ellu ja sai hakkama.

Kõndimise kiiruse ja jõu suhtes ma oma poistes (+lastes) ei kahtle. Ja tundub, et teised ka mitte. Nimelt oli kasvatajatega juttu metsa puu otsa maandunud droonist ja Kasper arvas, et me peaks meie poisid järgi saatma, sest need ronivad mööda puid (ja kiriku kiviseinu...ja lipuvardaid (kodus küll).


Selline jäädvustus sai tehtud Joosepit metsarajal turvavast meeskonnas....või lastest, kelle pärast ma Joosepi pärast kartsin :) Tegelikult oli mõne metsas punktides olnud kasvataja kommentaar hoopis see, et Joosep oli pigem aktiivsem, kui mitmed teised maastikumängul osalenud vanemad lapsed. Aga no ega me selle üle keegi ju ei imesta.

Miks ma Mathiase maastikumängust ei räägi? Sest ajal, mil Mathias mööda puid ja seinu ei roni on ta täitsa tavaline laagrilaps ja ma ei näegi teda siin. Eks kodus taas koduneme.

Homme hommikul loeme tibud üle- maastikumängu ajal sadas ju enamasti vihma. Pärast tagasijõudmist väänasime me kasvatajad välja ja panime laste riided kuivama, söötsime kõigile jäätist ja pärast andsime sooja teed ja saatsime mõned lastest sooja dušši alla... Nii et meil on kõik kontrolli all.

Aga kuna Liis tuli nüüd järeldusele, et meil on siin kõik veidrad (ainult sellepärast, et kell on jälle 1.44 ja mina köögis soorebaseid laulsin....), siis tuleb nüüd magama minna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar