teisipäev, 16. august 2016

Anna andeks, aga see on Tähtajaline Elu

Viimased nädalad vastan muudkui küsimustele ja nii on aeg ka siin selgitada. Mul on tõesti hea meel, et teid nii palju on, kes muret tunnevad, aga samas tekitab see ka tunde, et peaksin nagu kuidagi parem olema.

Nii et ma vabandan väga, aga see on Tähtajaline Elu!

Kes veel aru ei saanud, siis ma vabandan uuesti:
andke andeks, head blogisõbrad, et ma viimasel ajal väga palju kirjutanud pole. Pikemat aega mu blogi või elu jälginud inimesed teavad, mida see tavaliselt tähendab: kas 1) keerulist aega eraelus või 2)raamatukirjutamist!

Praegu on käimas see teine. Ehk et kirjutan noorteromaani Tähtajaline Elu 2.osa. Jah, seda sama, mille aluseks on mu enda Ameerikas veedetud aasta. Ei ole otse elust maha kirjutatud, kuid eks enda ja sõprade tegemistest sain ikka ainest ka. Esimese osa kohta loe siit- Heli raamatud. Ja nüüd on juba mõtet esimest osa lugeda ka, kuna teine on tõesti varsti tulemas.

Ausalt- hakkab varsti valmis saama. Kui Christian poleks haige ja igasugu üritused ei läheneks ja meie raamatute müügitööd (minu, Kati ja Karina raamatuid saad vaadata ja osta siit!!!) ei oleks, siis läheks umbes 5 täispikka tööpäeva veel. Aga nüüd... natuke kauem.

Seega lahkun nüüd siit, aga et teil väga igav ei hakkaks, jätan lugemiseks ühe lõigu uuest raamatust. Tegevus toimub New Jerseys.

Ja kes veel tahab mulle rääkida, et tahaks küll mu raamatuid lugeda, aga aega pole, siis... pane nüüd arvuti kinni, tee üks raamat lahti, loe kõigest 1-2 lehekülge... ja usu mind- aeg tuleb ise!


Tähtajaline Elu, 2.osa:

“Nüüd lähme sellega sõitma,” teatas Mike kavalalt naeratades ja ulatas mulle pileti. Vaatasin meie peade kohal ussina keerlevaid torusid, nendel liuglevat rongi röökivate inimestega ja olin tükk aega vait.
“See keeras inimesed pea alaspidi!” peaaegu röögatasin.
“Ainult korraks! Tegi ringi peale ja sõitis edasi,” naeris Mike. “Tule!”
Järgnesin mehele, ise jätkuvalt meie pea kohal tiirutavat atraktsiooni jälgides. Esimesed puhkuse päevad möödusid vaikselt, nii et ma jõudsin isegi igavust tundma hakata. Jalutasime palju ringi, õhtuti käisime rahvast täis pisikestes kohtades söömas, mis kahe väikese beebiga polnud üldse lõbus. Matthew samas oli nagu väike vanainimene ja käitus väga viisakalt. Ta polekski nagu viieaastane olnud. Mind võttis ta kiiresti omaks, kuid teiste täiskasvanutega oli kuidagi väga tagasihoidlik. Paaril korral käisin esimeste päevade jooksul ka rulluisutamas, aga kuna oli nii palav, siis aktiivseks spordiks polnud see just meeldivaim aeg ja koht.
Täna hommikul teatas aga Mary, et ta tahab, et me Mikega õhtul lõbustusparki läheksime. Mary ise on beebidega ja Mike ülesandeks on mu meelt lahutada. Ma küll ei saanud aru, kumb kumma meelt peaks lahutama, sest eelmistel päevadel oli Mike väga vaikne ja pigem morni olemisega. Ei olnud just kõige ahvatlevam väljavaade terve õhtu üksi tema mossitamist pealt vaadata.
Mike poja Matthew´ga saime kiirelt sõpradeks. Mary jutt paistis õige- oma isaga poisil erilist suhet ei olnud. Ta veetis pigem aega koos minu kui Mikega. Paaril korral nägin söögikohtades, kuidas Mike põrnitses minu ja Matthew kädistamist. Ma ei saanud sellest aru, sest mina oleks Mike asemel õnnelik olnud, kui keegi mu lapsega tegeleb. Kiiresti sain ka selle selgeks, et Mike on tõesti kuidagi kummaline ja hirmutav, nii et temast arusaamine polnud üldse mu eesmärk. Pigem pidin ta seltskonna lihtsal üle elama.
Nüüd aga tahtis ta mu ära tappa. Ma kardan niigi kõrgust, aga nüüd tahtis ta, et ma sõidaks karusselliga, mis käib mitu korda tiiru üle pea? Tohutust hirmust hoolimata järgnesin Mike´le nõiutult. Nägin, et mees mõistab mu hirmu ning tema näole tõi see vaid laia naeratuse. Hull, ausõna! Ma ei saanud arugi, kui juba sulgusid pehmendustega traksid mu ümber ja toolide rida nõksatas paigalt.
“Sa oled hull!” olid mu viimased sõnad, enne kui sõit hoo sisse said. Ma ei tea, kas mulle tundus või naeris Mike selle peale kõva häälega. Ausalt, see mees on hull. Ja tänu talle olin mina nüüd selle hullu masina peal.
Esimesest kurvist alates röökisin täie häälega. See sõit oli nii jube ja samas kuidagi erutav. See vist ongi adrenaliin. Tundsin, kuidas mu keha pingeliselt üle pea keerutamist ootab. Mis tunne see on? Kuidas on osa saada millestki täiesti ilmvõimatust? Hetkeks tikkus pähe arusaamine, et kui kümned, sajad, tuhanded inimesed enne mind on seda teinud, siis ei saa see ju nii ilmvõimatu olla. Ajasin selle mõtte kiiresti minema, sest minu jaoks oli jätkuvalt uskumatu, et ma midagi sellist teen.
Sõitsime äkiliselt keerates mööda usjaid torusid. Ma ei saanud enam aru, kas ma karjusin või mitte. Kõik tundus nii ebareaalne. Ja siis see juhtus- käisime ringi üle pea! Sõit läks edasi. Jälle- veel üks ring üle pea!
“Ma tegin seda! Ma sain hakkama!” tuigerdasin värisevatel jalgadel Mike kõrval. Kõrvus huugas. Hääl oli kähe. Ilmselt ma siis ikka karjusin.
“Jah, said küll hakkama,” naeratas Mike tunnustavalt. Jah, hoolimata oma värisevatest kätest, jalgadest, südamest ja kõigist muudest kehaosadest, nägi Mike silmis esimest korda sooja naeratust. Või olin ma sellest hullust karussellist hulluks läinud?
“Lähme veel!” kiskusin Mike´i käisest karusselli poole tagasi.
“Hull tüdruk,” naeris Mike, kuid tuli mulle järgi.
“Ausalt- see oli nii jube, et ma pean veel kontrollima, kas ma ikka kartsin piisavalt. Saad aru, mu käed ja jalad ja... no kõik-kõik-kõik väriseb nii õudsalt, et ma ei saa kõndida ja nii on kõige targem karussellil istuda, sest siis ma ei kuku vähemalt maha,” vadistasin järjest ühe hooga.
“Olgu-olgu, ma sain juba aru,” naeris Mike. “Hull eestlane oled!”
“Kas sa naerad mu üle?” teesklesin solvumist.
“Ei, seda ma ei julgeks,” naeris Mike. “Aga ma kuulen esimest korda, et keegi peab midagi hirmsat uuesti tegema lihtsalt selleks, et näha, kas oli piisavalt hirmus.”
“See ei ole minu süü, et sa selliseid inimesi pole enne näinud. Ja ega ülejäänud eestlased ka samasugused ei ole. Nii et ära tee minu põhjal erilisi järeldusi kõigi eestlaste kohta.”
“No aga teid pidavat ju hirmus vähe olema?”
“Jaa, kõigest üks miljon,” püüdsin kõlada sarkastiliselt.
“Meil Washingtonis on ka kõigest üle 650 000 inimese,” muigas Mike ühe suu poolega. Enne, kui ma midagi vastata jõudsin, oli aeg istuda toolile, mis tõotas mind elusalt hauda viia. Ma ju teadsin, kui jube see olema saab. Kui esimesel korral ma arvasin, et on jube, siis seekord ma teadsin täpselt.
“Ära seekord nii palju karju, siis ehk jääb mul kõrvakuulmine ka alles,” naljatas Mike. Mina aga hoidsin juba kramplikult oma toolist kinni, sest jube oli kohe tulemas.

kolmapäev, 3. august 2016

Palju õnne, Maria! Taaskord!

Suur-suur rõõm on taaskord tähistada pisipiiga sünnipäeva... kui umbes aasta tagasi me polnud kindlad, kas seda enam teha saame.

Tänane hommik oli aga selline:

Kõik vennad tahtsid õeraasu kallistada ka:

Tordi ümber kogunes selline armas pesakond:

Ajakirja Pere ja Kodu lehel avaldati täna minu lugu: Suurim mure on teadmatus, kas sa homme oma last näed:


Kui mulle tundub, et laudseinale laste joonistatud sõdurid on mu suurim mure, siis tahan alati meeles pidada, et ei, suurim mure on teadmatus, kas sa homme oma last näed. Suurim mure on sõita haigla poole hääbuv lapsuke süles, kuigi ta alles paar päeva tagasi oli kõige elurõõmsam tüdruk, keda kunagi on nähtud.

Vot see on mure. Jah, ma ei luba edaspidigi lastel seintele joonistada, kuid neid pilte nähes tean, et ilmselt on mu lastel käed-jalad otsas ja nad on elusad,

Jõin täna köögis akna all tugitoolis istudes oma hommikukohvi, kui nägin laste joonistusi laudseinal. Kaks sõdurit tulistasid teineteist. Kuulirahe ulatus üle mitme laua. Pastakaga. Laudsein ei ole teatavasti selliste joonistuste jaoks parim koht. Võiks laste peale tohutult vihastada. Eriti kuna sel teemal on meil ju korduvalt juttu olnud.

Minul on täna aga meeles teine kogemus. Seal samas istudes mõtlesin, kuidas aasta aega tagasi ehk eelmise aasta augusti algul polnud ma enam kindel, kas oma pisikest tütrekest (tol ajal 3a) näen. Jah, juba möödub aasta sellest, kui ta tol ajal Soomes töötava issi juures perepuhkusel olles veremürgituse sai.

Kuna meie lapsed turnivad pidevalt kõikjal, siis on nad ka pidevalt kriimustatud ja kraapsitud. Nii ei pannud me ka eelmisel suvel Maria kätel-jalgadel olevaid kraapse tähele.

Ühel meres ujumise järgsel päeval jäi Maria aga palavikku. Loomulikult polnud ma selle üle õnnelik, sest paari päeva pärast oli kojusõit planeeritud, aga no pärast ujumist pole seal midagi imestada. Kasutasime kodust kaasa võetud palavikurohtu. Palavik aga tõusis. Ostsime teist rohtu. Mitmendat päeva oli palavik üle 40. Kraadiklaasi ei olnud, aga jah, ema teab.

Kuna olime vaid paariks nädalaks Soomes külas, siis rahvusvahelise ravikindlustuse kaardile me ei mõelnud. See oli ka põhiline põhjus, miks tütrekesega seal kohe arsti juurde ei läinud. Tahtsime oodata, et tal parem hakkaks, koju ära tulla ja siis Eestis arsti juurde minna. Tagantjärgi tarkus on see, et füüsiliselt kaardi olemasolu ei takistanud midagi ja selle saime hiljem ära teha ning andmed haiglasse järgi saata. Veel suurem tagantjärgi tarkus on aga see, et ükskõik, kui kaugele reisid, tasub kõik paberid ikka korda ajada.

Kolmandal päeval hakkasid tütrekese jalad külmaks minema ja sõitsime kiirelt 60 km kaugusel olevasse nö esmaabipunkti. Palavik oli sel hetkel 40,8 ja põletikunäitajad 275. Maria haiguslooga seonduvat saad soovi korral lugeda minu blogist: http://minuiluselumaal.blogspot.com.ee/2015/08/oudustenadala-positiivsem-jatkumine.html . Igatahes saime haiglas teada, et meie laps on eluohtlikus seisus. Esmaabipunktist sõidutati ta edasi 100 km kaugusel olevasse Oulu haiglasse. Helikopter oli kogu aeg valmis, et kui tal peaks autos halvem hakkama, siis tuleb helikopter vastu. Õnneks seda vaja ei läinud.

Ööpäeva elasime umbes teadmatuses, et kuidas lapsel on. Sellegipoolest oli haiglasse jõudmisest alates kergem tunne, sest teadsin, et nüüd hoolitsevad tema eest need, kes teavad, mida teevad. Vastutus langes. Mul jäi üle vaid oodata. Meie poistega tulime koju Eestisse, issi jäi Mariaga haiglasse.

Marial hakkas päev päevalt parem. Kuigi tagaslöökidena tuli välja, et ta ei kannatanud mingit rohtu, lõppesid ära kohad, kuhu oleks saanud kanüüli paigaldada jne. Paari päeva pärast selgitati välja, et tegu oli stafülokoki bakteriga, mis mõne kriips-kraapsu kaudu Maria vereringesse sattus, seega ilusti laiali pumbati ja üldise veremürgituse tekitas.

Umbes 2 nädalat pärast haiglaelu algust saabus Maria koju. Pildil on ühed esimesed hetked meie taaskohtumisest. Ma sain tagasi täitsa teise lapse, kellega hakkasime uuesti kooselu harjutama. Aasta aega hiljem tean, et kogu see lugu jättis meisse kõigisse tugeva jälje. Tundub uskumatu, et juba on sellest aasta möödas.... samas tundub see lugu nii võõras, nagu see ikkagi polekski meiega juhtunud. See on inimlik oskus halb unustada.

Aga mina kirjutan sellest loost täna. Just sellepärast, et mitte unustada. Kui mulle tundub, et laudseinale joonistatud sõdurid on mu suurim mure, siis tahan alati meeles pidada, et ei, suurim mure on teadmatus, kas sa homme oma last näed. Suurim mure on sõita haigla poole hääbuv lapsuke süles, kuigi ta alles paar päeva tagasi oli kõige elurõõmsam tüdruk, keda kunagi on nähtud. Vot see on mure. Jah, ma ei luba edaspidigi lastel seintele joonistada, kuid neid pilte nähes tean, et ilmselt on mu lastel käed-jalad otsas ja nad on elusad, et üldse selliseid asju kokku keerata saavad.

Täna oleme siin! 3.augustil peame taaskord Maria sünnipäeva ja oleme õnnelikud neiukese 4.aastaseks saamise üle. Tähistame seda temaga koos, kuigi aasta aega tagasi tundus see vahepeal juba võimatu. Oleme tänulikud õppetunni eest, aga püüame sellest õppetunnist õppida, nii et enam kordama ei peaks. Peame oma lähedasi kalliks praegu, kui nad on siin, sest me ei tea, mida homne toob!

Mina olen Heli (34), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust kodune ema neljale lapsele (7,5a, 5,5a, peaaegu 4a ja 2a). Suviti korraldan-juhendan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks pean blogisid Minu ilus elu maal ja Mida Heli luges.


esmaspäev, 1. august 2016

Milleks meil neid käsi sõidu ajal ikka vaja on?

Käisime täna laste vanavanaema sünnipäeval. Millegi pärast hakati mingil hetkel murutraktorit testima-remontima-katsetama-vms. No ja siis oligi nii, et kõik lapsed käisid koos onu Rasmusega murutraktoriga sõitmas.

Mathias tegi ilusti tööd ja pakkuse onule hands free pedaalitallamise võimalust:

Joosep aga teatas kohe, et "Mis muru niitma? Ma tulin siia sõitma!" (Joosepit teades- ülla, ülla!). Onu Rasmus sai lahendamiseks ülesanda: "Kuidas traktorit koos Joosepiga sirgel teel hoida?":

Või tegelt- vahet pole! Las siis juba läheb- lehvitame parem:

Mariale meeldis ka muru väga. Niitmisest ta samuti väga ei hoolinud, aga onu viis jalutama küll... kuskile kaugele...:

...kaugele...

Christiani arvates on muru niitmine üks ülilõbus asi... nagu tema arust on ka kõik ülejäänud asjad maailmas. Ühe oma lõbususe pisiku andis ta onule ka:

Seejärel läks tõsiseks- algas sõit täpsete juhiste järgi:

Lõpetuseks ka tõsisemad ettevalmistused suurde liiklusse astumiseks- õppetund "Milleks meil neid käsi sõidu ajal ikka vaja on?":

Ja kes ei tööta, see ei söö... tähendab, kes ei niida, see riisub:

Nii me elamegi ilusat elu maal! Ikka õpime ja kasutame seda, mida õppisime!

pühapäev, 31. juuli 2016

Istudki pühapäeva õhtul arvutis vää?

Teate, täna on pühapäeva õhtu ja ma teen nüüd postituse "mina olin siin!" ehk siis räägin lihtsalt sellest, mida ma täna tegin. Ütlen ette ära, et enamuse inimeste jaoks ei teinud ma mitte midagi erilist. Ja see ongi minu jaoks eriline.

Ja tule meie FB sõbraks ka (Minu ilus elu maal facebookis), sest siis saad kiiremini toimuvast teada.

Nii et asi selline, et ma istun teleka ees arvutis. Vaatasin ära "Suure komöödiaõhtu" (ma eeldan, et see oli kordus). Jussi nägin ikka jälle ka (jaaa, ma ei väsi seda kordamast...eriti pärast tänast öist "lugejatega kohtumist"... kohe räägin täpsemalt!), natuke "Kööki" vaatasin ja enne seda mingi osa Aktuaalse Kaamera uudiseid. Ehk siis suure hulga telekast vaatasin täna ära. Nüüd käib näiteks Top Gear, aga seda ainult seepärast, et Herlend tuli katusealt alla (ehk teiselt korruselt), sest ei viitsinud kl 23 enam edasi ehitada ja nüüd on pult tema käes. Vahetasin selle arvuti toidu vastu ehk et Herlend pani arvuti laadija mu palumise peale seina ning sama käiguga virutas puldi sujuvalt ära.

Miks kogu see jama praegu toimub?

Sest öösel oli kohtumine lugejatega.

No Kasper ja Veronika käisid külas. Sõbrad, noh. Istusime pool ööd õues lõkke ääres (selle, mida nad mul grilli süüdata ei lubanud) ja rääkisime kogu maailma läbi. Siis jõudsime blogimise ja raamatuteni. Kasper on see, kes aitas mul mu noorteka "Ütlemata sõnad" meespeategelasele näo andnud Juss Haasmaga kohtuda (Mis värk mul selle Juss Haasmaga on? ). Veronika arvas peale 3 pakkumist ära, kelle järgi ma naispeategelase Maria näo kirjutasin. Hmm, nii läbinähtav olengi?

Lugejatega kohtumine viis meid kell 1 öösel minu töötuppa, kus avanesid saladuslikud algallikad: näitasin neile piltide ja nimedega tabelit, mis raamatu kirjutamise ajal mu seinal rippus. Peale selle näitasin veel hunnikuid poolikute raamatute materjalidest ja rääkisin, kuidas raamatud sünnivad. Nii et sõbrad said keset ööd mu raamatute sünnitusmajas käia. Ma tean, et selline kogemus võib kurvalt lõppeda. No umbes sama, et pärast lihatööstuses töötamist ei taha enam vorsti süüa, sest tead, mis seal sees on.

Ja siis jõudsime blogimiseni. Kasper ja Veronika harisid mind. Ükspäev üks blogija ütles mulle, et minust pole mõtet meedias kirjutada, sest ma pole nii kuulus kui Mallukas või Powerlifting Barbi. Ma siis kaebasin sõpradele seda ja rääkisin, et mul pole õrna aimugi, kes see Barbi on. Meil on kodus koer Barbi, aga ilmselt pole see sama. Ülla-ülla: ma olen umbes 12 aastat bloginud ja mu sõbrad on blogijate teemal paremini haritud. Mulle siis tutvustati blogimaastikku ja vaatasime koos videoid.

"Sa ei saagi teada, sest sa ei vaata telekat," pani Veronika mulle elutargalt diagnoosi.
Jah, võtsin omaks. Multikaid ikka aegajalt vaatan laste kõrvalt, aga seal on ka hoopis teised tegelased.

Eee... pani mõtlema! Kui ma öösel neid videoid vaatasin ja mõtlesin, et ma pole nii kuulus, siis tegelikult oli mu suurim küsimus, et kes üldse viitsiks jälgida videoid, kus on juttu vaid sellest, kuhu mingi uus süst tehti või mis uuendusi veel enda juures on tehtud? Tark-mees-taskus teatas, et paljud vaatavad sellepärast, et see on nii debiilne.

Aa, see kuulsuse teema, et miks üldse kuulsaks saamisest jutt oli? Minu jaoks tähendab kuulsuse teema seda, et mind ja mu raamatuid teatakse ja loetakse. Ehk et ma võin ju kirjutada tohutult hea raamatu, aga kui keegi sellest ei tea, siis keegi ei saa ka öelda. Nii et see on see kuulsaks saamise teema. Ok, olgem siis täpsemat- soov saada tuntud ja tunnustatud autoriks!

Ja tule meie FB sõbraks ka (Minu ilus elu maal facebookis), sest siis saad kiiremini toimuvast teada.

Eee... ma loll seda ka ei teadnud, et keegi viitsiks oma aega netis või telekat vaadates raisata sellele, mis on debiilne.

Igatahes ma sain hunniku õppetunde öösel.

Hommikul ärkasin, saatsin sõber Kasperi tööle (kohvi sai ka ikka!) ja hakkasin mõtlema videoblogimisele. Siis käisin vahepeal Pärnu Jahtklubis Vabaerakonna Pärnumaa piirkonna koosolekul (piirkonna juhina ma peaaegu nagu juhtisin seda, aga tegelikult oli mul täna alles suvi, nii et ma pigem ikka kuulasin ja vaid vahepeal targutasin kaasa. Lubasin augustis taas asjalikuks hakata). Kasperi kodutöö on nüüd mu "Ütlemata sõnad" läbi lugeda. Ma eeldan, et täna töö juures sai pool juba läbi. Veronika sai kaasa raamatu "Lootusetu" (ma varsti blogin sellest, sest väga hea raamat oli. Juunikuus lugesin.). Talle väga meeldis raamat "Pärast", millega ma teda viimati viskasin. Lugemiseks ikka. Nii et ettevaatust- minu juurde tulles võib raamatuga pihta saada.

No igatahes pärast koosolekut mõtlesin (video)blogimisele edasi- kas inimesed, kes selliseid asju vaatavad, nagu ma öösel nägin, on samad, kes käivad minu blogis? Kas minu lugejad ootavad samu asju, et siin tihemini käia? Et ostan nutitelefoni ja räägin teile, mida ma täna tegin ja kuhu astusin ja mida öösel blogidest nägin jne? Ok, selle teemaga on muidugi praegu veel takistus, et ma pole jõudnud nutitelefoni osta. Tegelen.

Aaa, eile ostetud Kroonika lugesin ka läbi. Kusjuures seda ma ikka aegajalt loen.

Ja kirjanik-Kati käest sain tulevikuks häid uudiseid. Nii juhtub, kui sa teed õiget asja, mida armastad. Mina kirjutamist ja kirjastamist igatahes armastan ja püüan need selgeks ka saada. Õpin kogu aeg!

Kui nüüd algusse tagasi jõuda, siis kogu see omaette undamine tuleb sellest, et mu blogi külastajate arv on viimasel ajal kiirelt tõusnud ja mul on taas paanika ja segadus, et mida te armsad inimesed siit leiate? Mida tahate edaspidi leida?

Kui sa veel enne seda ei teinud, siis tule meie FB sõbraks ka (Minu ilus elu maal facebookis), sest siis saad kiiremini toimuvast teada.

Mõni ütleb kohe, et ära muretse ja ole, kes sa oled. Heh, eks ma nagunii olen, kes ma olen, sest mul pole kedagi teist, kes olla. Lihtsalt igaüks teab minust erinevat külge. Nii saan ka blogis valida, mida ja kuidas kirjutan. See rõõmus uudis kasvavatest külastajate numbritest ongi see, miks kogu see segane lugu kirja sai ja miks ma pool päeva (video)blogimisele olen mõelnud.

Nii et ma täna ei tahtnudki millestki kirjutada, vaid mõtlesin siin veidi omaette... kõvasti... kirjalikult. Nii juhtub, kui öösel lugejatega kohtumas käia. Aga sina ilmselt istud pühapäeva õhtul arvutis (või telefonis) ja loed seda, mida ma kirjtuasin.

Aitäh sulle! Loodan, et järgmisel korral satud siia seepärast, et sulle meeldib see, mis siin toimub. Ja et rohkem meeldiks, võid soovitada, mida edaspidi lugeda (või videos näha?) tahad. Ja tule meie FB sõbraks ka (Minu ilus elu maal facebookis), sest siis saad kiiremini toimuvast teada.

Aitäh-aitäh-aitäh, et olemas olete!

Ilus elu maal jätkub, sest ilus on olla!




laupäev, 30. juuli 2016

Kust tellida pulmadeks ametimärgid ja külalisteraamat? (pulmad 16.07.2016 #5)

Enamus olulisi asju meie pulmakorralduses said tehtud viimase 1,5 kuu jooksul. Nii mõtlesin umbes kuu aega enne pulmi ka seda, et ametimärgid pulmas peavad olema puidust ja kuidagi erilised. Leidsin netist ilusa pildi piltidega ametimärkidest. Selge- sellised tulevad meile ka. Kes aga need õigeaegselt valmis teeks? Ühel tegijal, kelle leidsin, lõppes suviste tellimuste vastuvõtmine juba kevadel.

Nii juhtuski, et blogiauhindade jagamisel sain kokku Liisiga, kes lubas kõik käsitöölised asjad meie pulmadeks ära teha.

Ametikohtade nimed said paika ja Liis hakkas tegutsema. Ametimärgid tulid välja sellised:

Töösse rakendatult nägid ametimärgid välja sellised:


Kingitused meie pulma tulid enamasti ümbrikus. Seega oli vaja kingituste kasti. Mõtlesin nii selle kui külalisteraamatu poest osta, sest olin varem näinud täpselt selliseid, mis meeldisid. Siis aga näitas Liis, mis tal on pakkuda.



Need sobisid väga hästi ja läksid käiku.

Kõik, kellel on sama mure ja vaja ametimärke, kingikarpi ja külalisteraamatut, siis andke Liisile tellimus sisse. Peale selle, et sain kvaliteetsed tooted, on minu jaoks oluline, et sain need kiiresti. Aga no kui te kõik nüüd Liisi käest hakkate käsitööd tellima, siis läheb arvatavasti aega rohkem.

Liisi käest saab kindlasti ka muid käsitöö tooteid tellida. Ja eks neid samu ametimärke saab kasutada ka muudel üritustel, mitte ainult pulmades (näiteks suguvõsa kokkutulekul nimemärkidena vms).

Meie koostöö algas aga üldse algusest ehk kutsetest. Mina saatsin Liisile pildi ühest lihtsast mõttest ja sellest tulid välja sellised kutsed:

Mina ise trükkisin ja lõikasin ja kleepisin need vahelehed, ülejäänud tegi kõik Liis valmis.

Nii et kui sul on huvi, otsi ta üles facebookist: Tasku Draakon või kirjuta Liisile aadressil Liisvilde@hotmail.com .



Pulmadest kirjutan veel siin:
Heli ja Herlendi ilupildid (pulmad #4)

Heli ja Herlendi pulmad Reporteris (pulmad #3)

Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad #2)

16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad #1)

Meie küll rohkem kunagi ei abiellu (pulmakorraldus #10)

reede, 29. juuli 2016

Õnnelik mees tahab lõhkuda ja laamendada

Sel nädalal sai taas selgeks mehe õnne valem (vähemalt meie majas): tuleb lasta tal lõhkuda ja laamendada nii palju, kui soovib!

Ehk siis lastelaager ja pulmad tehtud ning elu taas elamise lainel. Nii algas taas remont. Meie eelmistest remontidest saad lugeda siit: 5 aastat elu omas kodus.

Herlend sügeles juba enne pulmi, et tahaks teist korrust puhastama hakata, aga ma ei lubanud tal poolikult alustada ühtegi tööd, mida enne pulmi lõpetada ei jõua. Nii ta siis niheles ja kiunus, aga teise korruse jättis puutumata.

Kuna meie esiklaps Mathias läheb sügisel kooli, tahtsime talle selleks ajaks oma toa valmis saada. Kuna maja esimesel korrusel on kasutatavaid ruume umbes 100 m2 ja seega jätkub seda vaid 2 toa ja köögi jaoks, siis lastetoad peavad mahtuma teisele korrusele. Teise korruse ehitamiseks on vaja aga esimene korrus korda teha. Lastetuba on viimane, mis all korrusel on renoveerimata (kuigi 2011a enne sissekolimist sai tehtud kiirremont). Kuni selle toa laed ja põrandada ja seinad paigas pole, nii kaua ei saa ka teist korrust teha.

Nii hakkaski ükspäev lõbutsemine pihta ja Herlend hakkas nautlema:

Mulda ja laelaudu vedas teiselt korruselt alla. Lastetoaga tuleb praegu teha suht samad tegevused, mis eelmisel kevadel elutoas sai tehtud: Remont elutoas.

Lapsed võtsid tegevusest loomulikult hoogsalt osa... omal moel:

Lõhkumise ja laamendamise järgmise osana kolisime kõik lapsed meie tuppa magama. Nonii- nüüd elamegi nii, et 25 m2 peale peab 6 inimest magama mahtuma. Kusjuures, lapsed teatasid, et nad on nii õnnelikud, et saavad meie toas magada ja tahaksid, et see nii jääkski.

Ahaaaa.... selle jaoks me ju ehitamegi veel lisaruume....

Lõbu läks edasi nii:

Kui tapeet oli maha võetud ja Herlend hakkas seinast saepuruplaati maha võtma, siis hakkasime tulevikule mõtlema: kas meil põrandalaua toorikut üldse on? Oli küll. Nii tõingi kohe samal õhtul Herlendi vanemate juurest käru, Herlend ladus lauatoorikute koorma peale ning mina sõitsin järgmisel hommikul saekaatrisse. Kuna koorem oli taas... ebaviisakalt suur, siis sõitsin.... viisakalt vaikselt. Kohale jõudsin.

Kuna suvel nad saekaatris okaspuud kuivatisse ei saada (või mingi teema oli sellega), siis ei lubatud mulle mingit aega, et millal meie lauad kuivatatud saab. Hööveldamiseks oleks aega küll, kuid kuivatiga peab ootama.

Ega teoreetiliselt sellega väga kiire polegi, sest enne on vaja kõik muld 2.korruselt ära vedada, seinad lõpuni puhtaks saada, seinad puhtaks lihvida, laelauad lihvida ja värvida (lakkida?), põrand üles võtta, põrandalt tsement-muld-jms ära vedada, põrand soojustada, elektri- ja keskkütte juhtmed paika panna jne.

Nii et taas on sõda kodutalus (mida muud tähendab remont majas, kus samal ajal sees elatakse).


neljapäev, 28. juuli 2016

Heli ja Herlendi ilupildid (pulmad 16.07.2016 #4)

Maagiline esmakohtumine tehtud, istusime Herlendiga pulmaautosse ning sõitsime laulatuseks valitud Vigala kiriku teisele kaldale ilupilte tegema.

Teoreetiliselt mulle ei meeldi mõte, et enne laulatust kokku saada ja abiellunutena poseerida. Minu jaoks on pildistamised ja muu taoline siiski laulatuse järgsed tegevused. Kuna aga nelja lapse kõrvalt abiellumine ise ka pole väga traditsiooniline, siis see oli veel üks enda põhimõtetele järeleandmine. Nii tegimegi enne laulatust kiriku lähedal sillal ja tiigi ääres mõned klõpsud.

Vahva oli näha, kuidas teisel kaldal inimesed (meie iseomaenda külalised) meid vaatama jäid. Meie lapsed tahtsid meie juurde joosta, kuid käskisime nad kiriku juurde tagasi viia, sest nad oleks seganud. Kusjuures lõpuks olidki lastega pildid need, mida me pulmadest väga ei saanud. Ma olin alati ette kujutanud, et mul on pärast pulmi hunnik pilte, kus ma olen imearmas pruut ja siis olen kas ühe või mitme lapsega kuidagi armsalt koos. Aga meie lapsed polnud laulatuse lõpuks väga koostöövõimelised ning sundima me neid ei hakanud. Pulmapeol olid neil ka muud tegemised ja ega endal ei tulnud ka meelde selliseid pilte korraldada. Eks ma vaatan jätkuvalt teiste pruutide pilte lastega, sest need on nii armsad. Enda ja oma lastega pildistan aga mõnel muul päeval. Õnneks neid meil jagub.

Mitteabiellunud Künnapas ja Kruusmann nägid aga välja sellised:


Vahepeal tegime ühe väga poseeritud ilupildi ka (kes irooniast aru ei saa, siis tegelikult ühe elusa päris pildi):

Järgmised ilupildid tegime juba abikaasadena ehk siis pärast laulatust kodus. Fotograaf Meelis Tomson sai õige kiiresti aru, et puuriidad on minu teema ja neist mööda ei saa. Nii kasutasime minu armastusega laotud ja ka ladumata jäetud puud ilusti ära:

Viljapõllule tippisime väga ettevaatlikult. Ausalt. Selleks ajaks olin oma pulmadeks ostetud kontstel trampinud tükk maad mööda tiigi kallast, seisnud pool tundi kiriku ees murul ja püüdnud mitte mulla sisse vajuda ning nüüd siis pikk matk viljapõllule, sest fotograafi arvates polnud me ikka piisavalt kaugel. Peale selle sai selgeks, et mu üliilus kleit toimib ülimalt hea putukavõrguna. Kleidi kihid vangistasid enda alla ilusti kõik putukad, keda tee peal kohtasin. Vähemalt teised said minu ümber siis putukavaba elu nautida.

Viljapõllul nägime välja sellised:

Ma pole kunagi suudluse ajal nii palju rääkinud, kui selle viimase pildi jaoks suudeldes. No sellest pildist on vist 101 erinevat võtet ehk siis me suudlesime kaua...kaua... Ei, mul pole midagi oma abikaasa suudlemise vastu, aga fotograafi nina alla nõuetele vastavalt suudelda on veidi midagi muud.

Sellised saidki ilupildid meie pulmas!



Pulmadest kirjutan veel siin:
Heli ja Herlendi pulmad Reporteris (pulmad #3)

Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad #2)

16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad #1)

Meie küll rohkem kunagi ei abiellu (pulmakorraldus #10)

laupäev, 23. juuli 2016

Kati juures Soone talus muudeti mustreid

Eile oli järjekordne tavaline eriline õhtu. Teadsin juba ammu, et see on kõige reaalsem võimalus Kati Saara Vatmanni uut etendust "Mustrimuutjad" vaatama minna. Kuna "PaoPao" etenduse järelpidu aga nii pikaks venis, siis hakkasin mõtlema, et ehk peaks õhtu kodus veetma. Kuna aga vastne ämm soovis ka Kati etendust näha, siis jäin algse plaani juurde ja leidsin ennast varsti Kati juures Soone talu väravas.

Kati juurde saabumine on iga kord niigi eriline, sest see on kohtumine- kehade, hingede, südamete. Ja samas on see alati tavaline- täpselt, nagu oleks alles eile näinud. No meil polnudki seekord tegelikult nädalatki eelmisest kohtumisest möödas, sest alles meie pulmas kallistasime:

Etendusele eelneva ühise tulesüütamise ühist tunnet ei saa kirjeldada. Kati tõi "Mustrimuutjate" raamatu meile pulmakingiks, nii et pool teosest oli mul juba läbi loetud. See tähendas, et aimasin, mis tulema hakkab. Tegelikult aimasin juba varem, sest meil on neil teemadel varem juttu olnud. Tänu Katile olen ise mõistnud enda rolli ja tähtsust erinevates mustrites. Olen pidanud neile teemadele mõtlema. Seega oli ootusärevus suur.

Kati rääkis ka Seitsmestes uudistes (seda näed SIIT!), et tegemist pole professionaalsete näitlejatega, seega tiheda teksti päheõppimine polnud esmane ja kasutati tekstiraamatuid.

Kati on ise "Mustrimuutjate" kohta öelnud nii:
"Mustrimuutjad on seitse inimest, kes satuvad hämmastavatel asjaoludel kokku viimses Eesti metsajupikeses. Linnad on getostunud, viimset metsa-reservaati aga hakatakse maha raiuma. Metsavaht ja nunn, moslemitarist teadlane ja nõiatar, poliitik, ärimees ja väemees satuvad vastastikuses sünergias ja konfliktides, koosloomes ja ärkamises ellujäämiseks olulisse mustrite muutmisse.

Inimesed tunnistavad, mis on nende varasemates eludes juhtunud.

Kasvavad välja märtrirollist, mida kõigi seitsme elu läbinud vägivald ja valud on põhjustanud. Ohvrirollist väljumine tähendab, et inimesed hakkavad lõpuks ometi tegelema sellega, mida tahavad-oskavad-armastavad. Kes lahkub, kes tõuseb lendu, kes vabaneb vaimselt, kes füüsiliselt. Üksteist leitakse ja ahelad kaotatakse. On palju pihtimusi ja… naeru. Sõprust ja armastust – ja ühiselt mõeldakse-tegutsetakse välja, kuidas Eestimaa kestma jääb."

Nagu Kati raamatud ikka, nii teeb ka "Mustrimuutjad" haiget, kui sa seda vaid lubad. Kui süvened ja lased need tekstid endast läbi, leiad enda elust tekstiga ristuvad kohad ja neid teemasid edasi mõtled. "Mustrimuutjad" on teos, mida korduvalt lugeda, sest nii aitab see enda sees enda elu lahti mõtestada.

Mathias (7a) käis ka koos meiega Soone talus etendusel. Tema jaoks oli natuke segane, et miks me seekord peame pileti ostma. Selgitasin, et seekord on etendus ja seega veidi teistmoodi. Aga see näitas, et pojakese jaoks on Kati kodu samuti tuttav koht, kuhu saabumine on tavaline ja oma.

Tänu Mathiasele sain aga enda jaoks "Mustrimuutjate" mõtet selgemaks, sest tagasiteel küsis ta, et kes on mustrimuutjad?
"Need on inimesed, kes teevad asju teisiti, mitte nii, nagu alati on tehtud. Inimesed, kes saavad aru, et nad ei pea samamoodi jätkama lihtsalt seepärast, et nende vanemad-vanavanemad-jne on nii teinud, vaid neil tuleb käituda iseendast ja oma ajast tulenevalt," selgitasin. Läbi laste saab keerulisi asju enda jaoks lihtsaks mõelda, et siis lihtsast saaks uuesti jupi kaupa keeruliseks mõelda. "Mustrimuutjad" on samuti teos, mis on täpselt nii sügav, kui sügavaks sa selle endas minna lased.

Kati ise on kindlasti üks mustrimuutjatest. Minu jaoks on tohutult inspireeriv kõrvalt vaadata ja imestada, kuidas Kati erinevate katsetuste kaudu oma teenimis- ja Teenimisviisi otsib. Olen ammu tahtnud, et minu jaoks oleks mu kodu mu töökoht ning selle poole liikunud. Kati tegemised on üks asi, mis mind selleks inspireerib. No muidugi ka see, et Herlend märtsikuus pärast mu sünnipäeva avastas, et oleme endale (kogemata) turismitalu ehitanud. See tähendab, et seda ei saa ainult enda pere jaoks hoida, vaid peab kasutama. Lastelaagrid, kontsertid, etendused... tahan kaaa! Mulle sobiks ka siia! Näiteks praegu tuleb ära otsustada, kas mina jõuaks augustikuus ühe lastelaagri kodus ära teha. Juulikuine laager toimub meil Uulus, aga lühematega tahaks kodus alustada. Küsimus on vaid selles, et kas järgmisel aastal või juba nüüd.

Samuti on mõtlemiskoht, et kas Kati etendus "Mustrimuutjad" võiks sel aastal meie koju taksotada ja siinseid inimesi rõõmustada?

"Mustrimuutjad"
tuleb mul nüüd lõpuni lugeda ja endas selgeks mõelda. Hirmus on veidi ka, sest tean, et pärast selle teose lugemist ei ole miski enam endine. See on kindel.

Kel huvi, siis "Mustrimuutjad" on saadaval raamatupoodides. Etendust näeb aga 24.augustil Raikküla kärajatel.

reede, 22. juuli 2016

Mis värk mul selle Juss Haasmaga on?

Ausalt, ma ei ole mingi teismeline hull jälitaja, aga... täna tuleb täielik fännipostitus. Alustuseks lugu sissejuhatav pilt on selline:

Selle pildi tegi Kasper pärast seda, kui ma väriseval häälel oma jutu olin Jussile ära rääkinud ja siis selgitanud seda, mida ma alustuseks närviliselt kokku pudistasin.

Veronika, Kerli ja Fredy vaatasid kogu lugu ülevalt mäe pealt ja karjusid:
"Heli, ei värise!"
Eee.... no tegelt ka- aitääääh, sõbrad! Mul polnudki sõnad veel suus piisavalt sassis.

Kõrgelt vaadates nägi kogu lugu välja selline:

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et paar nädalat tagasi lastelaagrit juhtides pidin laagri abikasvatajalt Kasperilt korduvalt kuulma, et ta läheb ära. Mingid Paopao etenduse proovid. Valgustama. Iga kord tuli ta sealt tagasi "pao-pao" lauldes. Appi, kuidas see närvidele käis. Talle endale ka, aga kummitas, nii et vait ka ei jäänud. Pao-pao, noh!

Mingil hetkel tuli mul silme ette Paopao reklaam, milles nägin ka Juss Haasmad. Jaaa, kuigi ma pole mingi hull fännitar, siis Jussi teemal võtsin sõna näiteks siin: Juss Haasma nägu kõlab tuttavalt! See oli siis aeg, kui tema olemasolust täitsa teadlikuks sain.

Seejärel hakkasin oma viimase noorteka "Ütlemata sõnad" tegelastele nägusid otsima. See tähendas, et ühel õhtul istusin köögis põrandal maas ka rebisin Kroonikatest ja muudest sellistest ajakirjadest kuulsuste ja muude inimeste pilte välja, kleepisin need endale suurele paberile ja tekitasin seega tegelasele näod. Raamatu juures on minu jaoks üks keerulisemaid asju nimede mõtlemine ja teiseks tegelaste ettekujutamine. Seepärast kasutangi nüüd seda, et teen endale suure pilttabeli tegelastega, et see, kellel raamatu algul on lühikesed pruunid juuksed, ei muutuks vahepeal pikkade juustega blondiiniks jne.

Ma mõtlesin, et ma sellest väga kellelegi ei räägi, sest lugedes tekib ju ikka enda jaoks silme ette pilt sellest, milline tegelane välja näeb. "Ütlemata sõnad" meespeategelane Joel on aga kõigi lugejate südamed lummanud (arvestades tagasisidet, mida olen saanud). Nii tunnistangi nüüd avalikult, et jah, Juss Haasma oli see, kelle pilti oma seinal mitu kuud vaatasin, et kirjutada raamatusse "Ütlemata sõnad" tõsiselt südantliigutav tegelane Joel.

Miks sellest nii suur asi teha? "Ütlemata sõnad" läheb hinge. Seda on paljud lugejad öelnud. See aga tähendab, et selle kirjutamiseks pidin mina läbi elama veel rohkem, kui lugejad lugedes. Pidin kogu loo endas läbi tunnetama ja kirjutatut uskuma. Kujutluspildid. Täpselt selleks ongi vaja, et mul endal oleks tunne sees õige ja pilt silme ees. Piltidega tegelaste tabel aitas selles väga kaasa.

Ja nii juhtuski, et Jussist sai minu elus oluline inimene, sest ta aitas enda teadmata sündida just sellisel Joelil, nagu ta nüüd minu raamatus on. Täpselt sellepärast hakkaski ka mulle endale tunduma, et kuigi ma pole hull teismelisest fännitar... siis hullult fännav olen ma vist praeguseks küll.

Nii et kui Kasper taaskord paopaotades valgustamise proovist tuli, küsisin otse, et kas etendusele tulles saab ta mind Jussiga kokku viia. Lubas, et saab. No väga usutav see küll veel ei tundunud, aga... lootsin loomulikult.

Eile oligi siis see päev, kui etendusele jõudsime. Kasper võttis mu kohe sappa ja läksime... eee... no selle asja nimi vist oli väligarderoob või midagi. Hunnik tuntud näitlejaid istus seal. Aga neid polnud mul vaja. Jussi polnud. Autosse oli läinud. Kasper rääkis hiljem, et oli Jussile minust enne rääkinud ning algul oli ta aru saanud, et ma olen mingi ajakirjanik ja küsis, et millest ma tahan rääkida. Kasper siis seletas, et ma ei taha tema käest mingeid vastuseid, vaid ise tahan rääkida.

Mäe pealt kogu Jussi otsimise lugu jälginud Veronika, Kerli ja Fredy naersid, et nad nägid jah, et meie Kasperiga läksime Jussi otsima ühes suunas, aga otsitu tuli hoopis teisest suunast, meie selja tagant.

Ja siis ta seisiski mu ees. Ma muidu pole üldse väga pisike, aga kui mulle ikka ülevalt alla vaadatakse, siis tuleb isegi minul pisike tunne peale. Nii ma siis seletasin seal, et kes ma olen ja miks ma selle raamatuga ta nina all vehin ja mida ma tahan. No ja et ei, ma ei kirjutanud Jussist raamatut, vaid tema andis näo minu raamatu tegelasele ja inspireeris selle tegelase kujunemist. Huh, segane lugu, aga... paremini ma seletada ei oska.

Igatahes oli jõulude tunne küll! Aitäh-aitäh-aitäh, Kasper!

Tegelikult on ju naljakas, kuidas mõni inimene võib su elu mõjutada nii, et sa ei tunne teda üldse ja et tal endal pole õrna aimugi, et ta midagi teinud on.

Nüüd aga, kallid sõbrad, vaadake, keda te mu raamatu "Ütlemata sõnad" esikaanel näete:

Khmm, mida oligi vaja tõestada!!!

Ja sellepärast ma ei räägigi, kes veel mu tegelastele nägusid andsid :)

teisipäev, 19. juuli 2016

Heli ja Herlendi pulmad Reporteris (pulmad 16.07.2016 #3)

Täna on nii, et Reporter näitas ka, kuidas Maria altari ette tantsis ja meie uulukatega Sõnajalgu ja Jennifer Lopezit tantsisime. See kõik nägi välja nii:

Reporter: Noorpaar etendas külalistele kentsaka pulmatantsu!



Nüüd kõige tähtsam küsimus: kui palju me Reporterile maksime, et nad meid näitaks? Pakkumised olid, et 4000... 3000 vms eurot. Teate, ma pole küll numbreid veel kokku löönud, aga usun, et kogu pulma eelarve jääb pigem sinna kanti. Nii et ei, me ei maksnud Reporterile mitte midagi, et nad meid näitaks.

Ise saatsin neile Jaanus Ojangu tehtud video meie tantsust Pruudi tants teistega. Reporteri inimesed küsisid lisamaterjali. Saatsin veel Jaanuse tehtud video Heli ja Herlendi laulatus. Sellest nad loo kokku tegidki.

Miks? Aga ikka sellepärast, et te kõik näeks, kui mõnusvägevad sõbrad mul on ja kuidas heaks pulmaks on esmalt vaja mõnusaid inimesi. Jagame häid mõtteid ja asju, mitte ainult kurbust ja kurjust.

"Tulge kõik..."

Kõigile, kellele ei meeldi nii palju pulmavärki vaadata ja lugeda, siis see ei olegi kohustuslik. Mul piltlikult öeldes elavad hordides inimesed seljas ja küsivad, et ma veel pulmadest kirjutaks, pilte jms jagaks. Samuti ise korraldades on ju hea teiste kogemustest lugeda. Aga need, keda asi ei huvita, ei pea seda tegema.

Mulle jääb alati arusaamatuks, kui inimesed facebookis vinguvad, et "miks sa seda-seda-seda jagad/kirjutad?". Mina küsin pigem, aga et miks sa mu lehel siis käid?

Minu blogi külastajate arv pulmapostituse puhul on umbes 25 korda suurem, kui tavapostituste puhul. Nii et jah, kirjutan pulmadest edasi!

Ise aga muidu elame juba suht tavapärast elu. Poole aasta tööd ja tegemised said pulmadega läbi ja nüüd siin püüame tavaellu tagasi naasta. Lapsed tunnevad juba ka, et vanemad hakkavad tagasi jõudma.

Ajalehtedesse on vaja mõned artiklid kirjutada, aga praegu küsisin endale lisaaega, sest ma lihtsalt pole veel nii palju eluga kursis, et võiks mingil teemal sõna võtma hakata. Aga vaikselt taastume.

Nii kaua aga nautige meie pulmi! Meie nautisime nii kohapeal kui ka tagant järgi.


Pulmadest kirjutan veel siin:
Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad #2)

16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad #1)

Meie küll rohkem kunagi ei abiellu (pulmakorraldus #10)