reede, 12. jaanuar 2018

Kui kõik ei lähe nii, kuidas planeerid... siis ilmselt läheb paremini!

Eelmise aasta detsembrikuu oli igast otsast eriline- nii planeeritult kui planeerimatult. Nüüd siis lõpuks aega sellest paari sõnaga ka rääkida.

Kokkuvõtlikult öeldes oli suur õunte korjamise kuu! Kõik see, mille nimel on aastaid saanud tööd teha, sai mingi tulemuse, uue taseme, saabus selgus. Eriti just lastekasvatuse teemal.

Lastega on see tore asi, et kasvatamise teema annab kõneainet alati. Põhjust vaielda ja targutada. Fakt on aga see, et ega me keegi ei tea, kas ja kui õigesti lapsi kasvatame. Selgub pärast. Ja ka see, mis 10 aasta pärast selgub, ei pruugi olla ainult kasvatuse tulemus, vaid elukäigu kujundamisel oleneb palju igast lapsest/inimesest endast.

Mina olen oma laste puhul kogu aeg püüdnud jälgida, mis neile sobib, millised on eeldused ja samas ka millised nõrkused. Nagu ise trenni tehes ei treeni sa ainult tugevaid lihaseid, vaid samaväärselt (või isegi rohkem) nõrgemaid lihaseid. Nii tuleb ka enda ja laste eelduste ning puuduste puhul teha.

Suurim muudatus sel sügisel oli, et Maria (5a) ja Joosep (6a) hakkasid muusikakoolis pilli õppima. Just sellepärast, et see annab neile võimaluse panustada rohkem kui rühmatundides.

Kui vanima lapse Mathiase puhul oli väga varakult näha, mis talle sobib, siis Joosepiga on nuputamist hulga rohkem olnud. Suurim murdepunkt temaga oli, kui paar aastat tagasi kadus tema igapäevasest ringist ära üks inimene, kes last hirmutas. Sellest ajast avanes tema loomingulisus ja laps hakkas pidevalt joonistama.

Detsembrikuu algul aga teatas Joosep õnnelikult, et: "(Klaveri)õpetaja Eva lapsed esinevad varsti lasteaias ja mina olen õpetaja Eva laps, seega mina esinen ka!" Nii oligi- neil oli omaloominguline lugu, milles õpetaja mängis saadet ja Joosep siis kellamängu sinna peale. Ehk lugu, kus valesid noote väga palju olla ei saanud. Peale lasteaia mängiti seda lugu veel nö poolaasta arvestusel ja lapsevanematele tehtud kontsertil.

Oluline oli selle loo ja esinemise puhul minu jaoks aga näha, kuidas mu laps seda nautis! Ta oli nii uhke. Ta nägi lõpuks, et kui ta midagi teeb, siis sellel on tulemus. Praegu on ta jätkuvalt väga vaimustunud ning läheb muusikakooli alati väga hea meelega, nii et mul on ka ülihea meel.



Maria sai samuti oma esinemise ristsed. Esiteks oli tal samuti poolaasta ettemäng. Peale selle aga mängis keelpilliansambel muusikakooli jõulupeol. Kui ma proovis vaatasin, et Maria on ikka veidi pisike ja kipub lollitama, siis esinemise ajal oli kõik väga hästi:

 
See on nii äge, et õpetajad juba nii väikestele esinemiseks võimalusi leiavad. Sellises vanuses lähevad nad suht hirmuta lavale. Katsu esinemistega 10-aastaselt alustada... Mul on tõesti hea meel, et mu lapsed on kõik neile väga sobivate õpetajate juurde sattunud. See on ikka väga oluline.

Mathias esines jõulukuul ka nii pilli (trompet!), laulu kui tantsuga. Esimest korda kuulsin selle lapse suust, et ta kartis esineda. See oli muusikakooli jõulupeol, kui ta trompetit mängis. Eks ta läks veidi vales seisus lavale ka, nii et tegelikult ma ei imesta, et ta polnud päris valmis.
WAF Tantsukooli jõulupidu oli ka. Joosepi jaoks taas eriline, sest aastaid oleme käinud suure venna esinemisi vaatamas ja nüüd sai ka tema lõpuks lavale. Ja vähe sellest- lavale koos suure vennaga! Nimelt oli neil tehtud tants, kus nii suuremad kui väiksemad poisid koos esinesid.

Märkimata ei saa jätta ka kingitust ning kohtumist PÄRIS jõuluvanaga. Need olid ja Joosepile üliolulised. Tasub tantsimas käia :)

Olen varemgi kirjutanud, et minu jaoks on laste trennide ja huviringide hindamise viis see, et mis tundega laps tundi-trenni läheb ja mis emotsioonidega sealt tuleb. Kuni lapsele meeldib, on kõik hästi.

Muidugi mahtus detsembrisse veel hulgaliselt jõulupidusid. Aga laste arvates oli jah WAF Tantsukooli jõulupeol PÄRIS jõuluvana. Mujal olid... lihtsalt jõuluvanad.

 
Minu jaoks tähendas detsembrikuu veel tihedamat graafiku jälgimist ja töötamist igal vabal hetkel, mis võimalik. Peo- ja esinemisriided olid kogu aeg valmis.

Sel aastal otsustasin, et võtan jõuluaega rahulikult. Ja nii ka oli! Olin selleks mõnusalt valmistunud ja arvestasin oma võimetega. Nii et kuigi graafik oli tihe, siis lõppkokkuvõttes oli suht rahulik aeg. Kõik on suhtumise küsimus.

Kaheks nädalaks jätsime detsembris ära näiteks poiste korvpalli treeningud, sest need ei läinud lihtsalt esinemis- ja proovigraafikutega kokku. Valikute küsimus.

Nii mööduski see hirmutavana tundunud detsember suht viperusteta. Arvestasin, et teen nii hästi kui oskan ja jõuan ja paremini lihtsalt ei saa. See ongi sisemise rahu puhul oluline- ootad ka endalt vaid seda, mida suudad, mitte ei püüa vastata kellegi teise sellistele tingimustele, millele sa nagunii ei vasta.

Lapsed aga näitasid, et nende senise arengu toetamine on läinud täitsa õigesti. Selline tööviljade (õunte!) korjamise kuu oligi!

Üks viimase aja suurimaid tarkusi, mida olen õppinud on, et ma ei pea alati aru saama, miks mõned asjad juhtuvad. Kuid pean hakkama saama erinevates oludes ja tingimustes. Nii ma ei püüagi enam kontrollida toimuvat, vaid lihtsalt tegelen sellega, millega vaja! Esmatähtsad asjad kõigepealt ning seejärel ka need, milleks veel aega ja jõudu ja energiat üle jääb!

Detsembrikuu näitas samuti, et ma ei pidanud teadma, kuidas kõik läheb... kõik ei pidanud minema planeeritult... aga kõik läks hoopis paremini!

Ma olen tõesti ülimalt tänulik kõigile õpetajatele-treeneritele jne, kes mu lastega päevast päeva kokku puutuvad. Laste puhul on kohe näha, kui mõni inimene neid ei toeta. Lapsed on siirad. Seda enam on vahva, et mu laste ümber on toetavad inimesed. 


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  











laupäev, 6. jaanuar 2018

Midagi head oodata ei ole... ehk sinu uus ja õnnetu aasta!

Käes on aeg mõelda, milliseks su uus aasta kujuneb. Ei, õigemini aeg aeg seda teiste käest kuulda. Täpselt nii, nagu iga aasta algul!

Nii palju kui ma kuulutan, et ma telekat eriti ei vaata, siis mu viimased postitused on kõik telekavas kinni. Paras mulle!

Tänane teema lõi mulle näkku multikat vaadates. Õigemini, lapsed vaatasid Kanal 2 pealt pikka multikat, mille vahel olid reklaamid. Palju... paaalju reklaame! Pikk multikas on meil selline iganädalane pidepunkt. See märgib kuidagi, et on vaba õhtu ja võib mõnusalt koos teleka ees lebotada mõned tunnid. Pikalt oli nädalavahetuse peatuspunkt TV3 poolt laupäeviti mängitav multifilm, kuid hiljuti hakkas Kanal 2 reedeseid õhtuid sisustama. Kuigi reklaami tundus küll olevat rohkem kui TV3 pealt... kuigi mõlema puhul on selge, et lapsed kui rahakottipöörav vaatajaskond tasub kindlasti reklaamidega surnuks pommitada.

Ühel reklaamipausil teatas siis üks härra minu uue aasta kohta, et: "Midagi head oodata ei ole!" Kusjuures sinu uue aasta kohta ütles ka nii. See oli ühe sellise saate reklaam, kus targad inimesed räägivad, mis erinevates eluvaldkondades alanud aastal toimuma hakkab. Ahah!

Ja kõik vaatavad.
Igal aastal.
Ma ise olen ka vaadanud. Ja pärast telekavast vaadanud, et need saated on vaatajanumbrite tipud. Sellepärast tean.

Viimastel aastatel ma küll neid enam ei vaata. Vanemaks sain. Oma elu hakkasin ise kujundama. Ja seda enam käibki närvide pihta, kui keegi telekas ütleb, et sellelt aastalt pole midagi head oodata. Keset laste multifilmi!!!

Põhimõtteliselt on ju igaühel õigus öelda, mida tahab, aga kurb on see, et kusagil on mitmeid inimesi, kes selliseid ennustusi usuvad. Ja seejärel lasevadki kurvalt käed rüppe, sest mida sa siin ikka rabeled, kui midagi head ees ei oota. Siis on veel teised, kes küll tegutsevad teoreetiliselt oma eesmärgi poole, aga on kogu aeg valmis, et see halb juhtub...

Vabandage väga- mis on halb, mida saab ette ennustada, kuid mitte ära hoida???

Sõjad- inimesed teevad neid! Kusagil on inimesed, kes otsustavad, et nüüd sõdime ja nii see läheb.
Skandaalid- ise kõik osaleme ja klikime neil artiklitel-videotel jms, mis vähegi meelelahutust lubavad.
Halb ilm- ise sõitsid liiga palju autoga, nii et see jäämägedele kehvasti mõjus.
...
Eee... ja nüüd jooksiski kokku, et mida need ennustajad veel halba ennustavad?

Jutu mõte on, et olen minagi igaks juhuks selliseid ennustavaid saateid vaadanud ja aastahoroskoope jms lugenud. Aga see "igaks juhuks" tähendab, et see mõjutab ikka. Isegi kui sellesse ei usu, siis kusagil alateadvuses jääb ikka pirisema, et midagi halba juhtub. Ehk siis tegelikult mõtled sellele mingil tasandil pidevalt ja... nii see juhtubki. Sest sa ise küsisid ja soovisid nii palavalt.

Ma ei ole elu suhtes sinisilmne. Kindlasti mitte. Aga olen oma elus korduvalt näinud mustrit, et kui midagi halba ootad, siis see juhtubki. Kui aga elad teadmises, et asjad õnnestuvad, siis need õnnestuvad. Ja need asjad, mis ei õnnestu, polnud ilmselt õige valik.

Esimene liigutus tuleb aga ikka enda seest. Ise valid, mida tahad teha, millist teed käia. Ja kui läheb halvasti, siis see pole sellepärast, et üks onu ju aasta algul telekas ütles, et näiteks märtsikuus läheb kõik halvasti. See on nii sellepärast, et need valikud polnud õiged minu elus.

Halvasti läheb inimestel, kes elavad teiste elu. Teevad asju teistele meeldimise pärast. Teiste inimeste standarditele vastamise pärast. Unustades ära selle, mille jaoks sina ise olemas oled. Siis tundubki, et miski ei toimi ja teed on kõik püsti. No ongi, sest sa käid valel teel! 

Ma väga soovin, et sa uuel aastal saaks aru, miks sina olemas oled ja mida siin elus pead tegema, mitte seda, mida naabrimees või -naine või kesiganes ootab, et sa siin elus teeksid.

Ennustan: oodata on head! Eriti kui igaüks tegeleb enda õnnega! Siis on teised ka õnnelikumad, kui sa ise ennast õigel viisil õnnelikuks teed! Üks õnnelik inimene maailmas rohkem tähendab ühe inimese võrra õnnetut ja masendavat suhtumist vähem. See on hiiglama palju! Usu mind!

Imelist uut aastat meile kõigile!



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

neljapäev, 4. jaanuar 2018

Minu ilusa maaelu ühe ajastu lõpp

 "Mõnikord tuleb üks uks sulgeda, et saaks avaneda uus!"  

Täpselt sellise pühenduse kirjutan enamasti oma raamatusse "Tähtajaline elu" 1.osa. Sellest see Ameerikas seiklemise lugu ju räägib- pea ees tundmatusse hüppamisest, millega peategelane kaotab suure osa oma elust, kuid saab asemele hoopis midagi uut ja huvitavat. Kõige rohkem aga teadmise, et kõik meie elus on tähtajaline ja pigem tasuks sellega kogu aeg arvestada, sest see aitab paremini hinnata seda, mis sul olemas on.

Mu esimene iseseisvalt kirjastatud raamat "Minu ilus elu maal" algas kuupäevaga 20.oktoober 2012, mil ma kirjutasin:
"Tänaseks oleme Kuuse talus elanud aasta ja viis kuud ning just praegu algas meie talus uus ajastu! Täna jõudis meie tallu sisemine rahu! Selle tõid kolm Kihnu maatõugu lammast! /---/ Nendega koos jõudis arusaamine, et nii ongi hästi, nii peabki!"
Täna, viis aastat ja paar kuud hiljem algas uus ajastu- selline, kus lambaid ei ole.

Tegelikult olid nad müügis juba kevadest alates. See aga kuidagi ei läinud. Nüüd aga panin uue kuulutuse, millel algul oli 7 lammast, sest leppisime lastega kokku, et mõned lemmikud ikka jätame. See ka ei läinud. Eile sai üles kuulutus kõigi 9 lamba kohta ning huvi oli suur. Ju siis oli niipidi õigem! Usun jätkuvalt, et kui oled sisse astunud õigest uksest, siis kõik laabub. Kui aga pidevalt on sein ees ja kivi ees ja augud tees, siis järelikult polnud õige uks, kust sisse minna.

Kuna sobilik inimene lammaste ostmiseks selgus eile õhtul, siis lastele polnud võimalust rääkida. Nii jäigi see vestlus hommikuks. Kui ma veebruaris pidin esimest korda tunnistama, et üksi lammastega hakkama ei saa, siis rääkisime sellest armsa Dianaga. Juba siis teadsin, et lastele on sellist uudist raske edastada, sest nemad hoolivad kõigist ja kõigest oma ümber. Diana selgitas, et kui on möödapääsmatu otsus, siis lastele pean ütlema nii, nagu on. Ja seda ma tegingi. Ütlesin, et kui nad saavad suuremaks ja mind aitavad, siis saame koos taas päris maaelu elada. Aga praegu ma lihtsalt pean arvestama, millega ise hakkama saan. Lammastega laste ja enda tööde kõrvalt ilmselgelt mitte.

Sellises vormis lastele edastatud teade töötas. Jah, mitmed pisarad tulid ikka ära. Aga otsustasime, et lammaste raha eest läheme näiteks kinno ehk kingime meile midagi tagasi. Kingime meile ühiselt koosveedetud aega, mida väärt oleme.

Ja tunne on hea! Rääkisin lammastega eile õhtul sel teemal pikalt. Valasime omad pisarad... või noh, ilmselt lambad siiski ei nutnud. Täna oli lammastele järgi vaadates mõnus kergendustunne. Teadsin, et minu kantav koorem on mulle võimetekohasemaks muutunud.

Nüüd jääb koos lastega veel paar puhastavat lõket teha ja siis võime selle ajastu täitsa lõppenuks lugeda.

Et täna oleks täielik ühest ajastust teise mineku päev, siis kirjastuses tegin inventuuri. Tegelikult... teen siiani. Hommikupoolikul kolisin suure osa oma laost ümber. Meil on üks suur tuba, mida me ei kasuta, nii et otsustasin, et see võib sama hästi mu ladu olla. Siiani oli ladu minu töötuba. Aga miks ma pean töötama laos, kui vean puid ja kütan ka teisi tube? Pigem siis olgu mu töötuba ikka tõeliselt inspireeriv ruum, kust tulevad üha uued ja uued teosed, mis aitavad maksta nii puude kui kino eest (prioriteedid, eks ole).

Kuigi täna läksid raamatupoodidesse uued kastitäied raamatuid, siis tuleb välja, et mul on laos ka ikka päris palju lugemisvara. Nii et kui sa pole Heli Kirjastuse raamatutega veel tutuvunud, siis tule vaata, mis meil e-poes pakkuda on ja telli endale sobivad teosed. Tunnistan, et kogu see kodulehe ja e-poe teema on nii värske, et ma alles õpin veel. Õigemini tegijaga koos käib alles arendus... aga kuna mu viimased nädalad pole üldse plaanipäraselt läinud, siis ma pole väga arendamisega tegeleda suutnud. Pika jutu kokkuvõte- ma loodan, et koduleht töötab, aga kui midagi on valesti, siis anna aga teada! Aitäh!

Ja tänase päeva mõttetera: elu on üks igavene kaardimäng! Sul on vaid mingi osa kaarte ja nendega tuleb hakkama saada. Minu eelis on see, et ma kaarte väga hästi mängida ei oska, seega ma pean igasuguse kaartide kombinatsiooniga hakkama saama. Ma lihtsalt ei tea reegleid. Seega ei ole mul ka teadmist, et nagu mul oleks käes valed kaardid, millega võita ei saa. Kuna ma reegleid ei tea, siis ilmselt on ainuke reegel, et tuleb hakkama saada just nende kaartidega, mis mul hetkel käes on. Kui kusagilt midagi juurde tulemas ei ole, siis mida muud mul üle jääb. Edasi mängida ja ellu jääda! Nii ongi!  

Lammaste teema lõpetuseks väike mälestuspilt raamatust "Minu ilus elu maal" (nagu isegi aru saad, originaalpilti näed raamatust):


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  


kolmapäev, 3. jaanuar 2018

Müstika, et inimesed soovivad alati teistsugust suhet, kui neil on



Tahad teada, mida arvab suhetest mu raamatu "Kes kardab välgutüdrukut?" peategelane? Seda saad lugeda siit: 
 
1. Taas vallaline
Kas pole müstiline, et abielus inimesed igatsevad aega, kui sai vabalt üksi valida, kuhu ja millal lähed, kellega kohtud, mida teed... samas kui vallalised igatsevad vaid seda, et keegi sind kodus ootaks ja elu oleks stabiilne?
Ei, müstiline on liiga suurejooneline sõna selle kohta. Pigem on see haige. Inimeste haige komme alati tahta seda, mida neil pole. Ikka igatseda rongi, mis on juba läinud või pole veel tulnud.
Ampsan järjekordse suutäie tankla ülisuurest tortillast ning heidan pilgu aknast välja. Esmalt näen aknaklaasil vaid enda peegeldust- nukrad silmad ning hobusesabasse seotud tumedad juuksed. Mõne aja pärast seletab silm, kuidas esimesed õhulised lumehelbed liuglevad novembrikuises jahedas õhus. Esimene lumi, mis ei tule iial tagasi... aga kas peakski?
Nagu armastusega. Me jääme tihti seda esimest igatsema, nagu see oleks pidagi helget ja puhast. Tegelikult on see värske, noor ja tahumatu. Selline, mille käigus teineteisele veel eriti palju haiget tehakse. Mina küll oma esimest armastust taga ei igatse. Ega teist. Ega kolmandat. Sellele nimekirjale mõeldes hakkan hoopis kahtlema, kas üldse tean, mis armastus on...
Õnneks on kõigi nende õnnetute suhete jooksul mu kõrval olnud Eleri, kellega oleme sõbrannad juba põhikoolist alates. Küll olen Eleri õla najal nutnud, koos temaga ennast taas õnnelikuks joonud, korduvalt suhete teemal nõu küsinud ning vajadusel on just tema mõnele mulle haiget teinud mehele vastu lõugu andnud.  
,,Ta ei ole sind väärt,” kõlas diagnoos, mida Eleri on vist kõigi mu meeste kohta kasutada saanud. Seda lauset olen sõbranna käest korduvalt kuulnud.
Eile lõplikult lahutusele alla kirjutades vaatasin eksabikaasaks muutuvat Kardot ja küsisin endalt samuti: kas ma üldse tean, mis on armastus? Kui ma paar aastat tagasi sellise mehega abiellusin, kas olen üldse midagi armastusest kuulnud? Tol ajal oli Kardo muidugi ka tuntud laulja ja kitarrist, aga nüüd... Alkohol ja kuulsuse kadumine on oma töö teinud.
Kuna mul on selja taga selline nimekiri õnnetuid armastusi ning nüüd olen kahekümne kuue aastaselt lahutatud, siis ilmselt õnneliku suhte valemit minu käest küsida ei tasu.
Löön taaskord vihaselt oma hambad tortillasse. Pühin salvrätikuga kollasele lauale tilkunud kastme piisakesed. Uhke Audi sõidab tankuri juurde. Autost vajuvad välja pikad sääred, millele järgneb valge karusnahast poolmantliga kõva meigiga noor naine. Huvitav, kas tema on oma armastuse leidnud? Või kust tema Audi siis tuli? Tunnen hetkeks veidi häbi oma üleolevate mõtete üle... aga tegelikult on see ju täiesti mõistetav küsimus- mina töötasin viis aastat Ministeeriumi kantseleis, majas, millest paljud suured riigisaladused läbi käisid. Sellist autot poleks mina endale aga kunagi lubada saanud.
Leidsin ennast tihti mõttelt, et kui mu töö on tõesti nii oluline nagu räägitakse, siis miks ma seda palgapäeval ei tunne? Või noh, palgapäeval ehk veel tundsin, aga nädala aja pärast küll enam mitte. Siis oli suurem osa rahast kulutatud ning kuu lõpuni käis üks igavene sentide veeretamine.
Kuna olen kasvanud ainult koos emaga, siis rahamured on mulle kogu elu tuttavad olnud. Eriti, kuna ema polnud mul just parim rahaplaneerija. Ta töötas küll mitmel töökohal, et jõuaks meie elamise ning minu haridustee eest maksta. Ema kinnitas alati, et tahab mulle paremat elu, kui tal endal on olnud. Nii ma tundsingi tegelikult süümepiinu iga kord, kui ema käest järjekordse kulutuse jaoks raha küsisin. Igapäevane toit, elamiskulud ja riided maksid niigi palju.
Ministeeriumisse tööle minnes olin ülimalt rahul, et kogu see haridusele panustamine tasub ära. Ema kuulutas samuti kõigile uhkelt, kui olulises kohas ma nüüd töötan. Palganumbritest aga pole meil kunagi räägitud. Nii jäi selle jutu lõpuks alati mainimata, et Ministeeriumis lihtsalt tavalise ametnikuna töötades elamisväärset palka ei saanud.
Kardo headel päevadel jäi koos elades suur osa meie elamiskulusid tema kanda, nii et ma võisin endale sellist näruse palgaga töökohta lubada. Siis aga sai alkohol talle üha paremaks sõbraks. Suhted bändikaaslastega läksid halvemaks. Lõpuks polnud tal enam üldse tööd. Eleri soovitas juba varem, et peaksin suhted Kardoga lõpetama, aga mina ikka ootasin ja lootsin...  
Enne abiellumist pidin pidevalt vastama küsimusele, et kas minu arvates on kõik mehed sead. Ikka sellepärast, et ma vahetasin mehi tihti. Väga tihti!
Ei, mehed ei ole sead, aga... ma ei ole enda printsi veel leidnud. Kardoga kohtudes olin kindel, et nüüd on kõik hästi. Kardo hoidis mind. Uskusin, et esimest korda elus tean nüüd, mis on armastus.
Mõne aja pärast sain aru, et armastus on see, mida tema minult ootab. Ta ootas hoolitsevat ja kummardavat naist... või pigem teist ema. Sellist, kes ootab iga päev kodus sooja söögiga, annab ukselt sussid kätte ning seejärel toob külmkapist külma õlle teleka ette. Oleks ma enne abiellumist veidi kauem Kardo elustiili jälginud, ei oleks abieluaastad mulle sellise üllatusena tulnud. Mina aga olin nii kindel, et see hooliv mees ongi minu suur armastus. Pealegi kinnitas sõbranna Eleri, et muusikud ja lauljad on nõutud kraam ning tuleb kiiresti ära krabada.
Peale abiellumist aga muutus Kardo äkitselt saajaks pooleks. Selleks, kes tahab vaid saada, mitte anda. Kui tal bändiga enam nii hästi ei läinud, siis muutus ka meie kodune elu väljakannatamatuks. Kardo hakkas mind kõiges süüdistama. Eriti pärast paari õlut olin ma süüdi kõigis maailma pattudes. Kaasa arvatud selles, et Kardol hästi ei lähe. Peale selle veetsin Kardo arvates liiga palju aega tööl, käisin töökaaslastega palju väljas. Selle jutuga tuli mees pärast seda, kui ütlesin, et ühel päeval käisime töökaaslastega majast väljas lõunat söömas. No ja Eleriga kohtumistest ma üldse ei räägigi! Nii, kui me sõbrannaga viieks minutiks ära kadusime, siis Kardo juba helistas. Uskumatu, kui armukade võis üks mees sõbranna peale olla...  
Sain aru, et ma ei suuda seda meest aidata. Vähe sellest, et ta ei hakka kunagi mind armastama, ega minu eest hoolitsema, ta ei saa ka endaga hakkama. Kuna olin ju näinud, kuidas Kardo oma emaga suhtleb, siis sain aja pikku aru, et mees võttiski mind kui oma uut ema. Nii nõudlikult ja isekalt, kui ta oma emaga käitus, tahtis ta ka minuga käituda.
Lõpuks tõstsin käed üles ja ütlesin, et minuga selline asi läbi ei lähe. Ma ei pea seda taluma. Nii olengi nüüd kahekümne kuue aastane ja täitsa lahutatud.
Vähe sellest- ühe suure elureegli tõestasin veel ära. Selle reegli, et kui asjad lähevad halvasti, siis lähevad ikka kohe kõik asjad allamäge. Kardoga läks kaasa ka minu töökoht. Ei, mitte otseselt. Lihtsalt kõik sattus kuidagi imelikult samale ajale.
Selle aasta arenguvestluse käigus kiitis osakonna juhataja taaskord minu tööd. Olen sellega harjunud, et minuga ollakse rahul. Siis aga hakkas rääkima, et olen viis aastat juba sama tööd teinud ja ta ei näe, milline on minu potentsiaal ning suundumus. Kinnitasin ülemusele, et minu suundumus ongi Ministeeriumis töötada. Osakonna juhataja täpsustas, et ta ei suuda minu puhul näha, mis on see, mis mind elus päriselt huvitab. No ma ise ka ei teadnud. Nii kinnitasin, et minu eluülesanne on kindlasti seotud Ministeeriumis töötamisega. Ülemusele see jutt ka väga ei meeldinud. Tookord vangutas ta lihtsalt pead ja meie igaaastane arenguvestlus lõppes üsna kiiresti.
Paar nädalat pärast seda kutsus ta mind uuesti enda juurde ja teatas, et mu koht koondatakse. See oli täielik šokk. Alles mõned nädalad tagasi olin kuulnud, et tööd teen hästi ja siis selline uudis... Sain valida, et kas lahkun kohe ning saan selle võrra rohkem hüvitist või töötan veel kuu aega ja alles siis lahkun.
Kui sul on selg sõnnikuseks tehtud, kas tahad ikka tuppa jääda ja näha, mis nägu teised sinuga kohtudes teevad? Teadsin, et kõik saavad mu koondamisest kohe teada. Mul polnud mingit tahtmist näha seda, kuidas inimesed minuga kohtudes pilku peitma hakkavad või ruumist kiiresti lahkuvad. Olin korduvalt näinud, kuidas see mitme teise koondatud töötaja puhul toimus. Juba neil kordadel teadsin, et ei taha ise samasse olukorda sattuda. Nii valisingi päeva pealt lahkumise.
Järgmisel päeval helistas Loora, kes minuga samas toas sama tööd tegi. Ta ütles, et olin mõned asjad kabinetti maha unustanud, lubas need pakiga mulle saata ja rääkis, et õpetab just uut tüdrukut välja...
Loora oli sama üllatunud, kui järgmisel päeval istus minu koha peal uus tüdruk. Esiteks juba seetõttu, et koha koondamine tähendab ju seda, et see ametikoht koondatakse. Tüdruk oli noor ja lobises sinisilmselt Loorale välja, et ta on ülemuse täditütar... või vanatädi tütretütar... no igatahes mingi sugulane. Mind toodi ohvriks, et mingile sugulasele töökoht tekitada... ja seda riigiasutuses. Kohas, mille töötajad peaks kõige rohkem reeglitest kinni pidama.
Töökoha kaotusest hullem šokk oligi teamine, et tegelikult polnud kogu sellel lool minuga midagi pistmist. Kuigi palk oli niru, siis töökaaslased olid vahvad. Pealegi olin harjunud hommikuti mööda vanalinna tööle jalutama. Kõik need majad ja puud tee ääres olid nii tuttavad... Äkitselt lõigati see kõik läbi.
Kardo ja töökoht olid läinud. Tallinnas ei hoidnud mind enam miski. Ema kolis pärast mu gümnaasiumi lõpetamist koos mingi uue mehega Soome elama ja töötama. Kord paari kuu jooksul käib Eestis ning siis ikka kohtume. Ülikooli ajal elasin nädalavahetustel Pärnu-Jaagupis vanaema juures. Täpselt sinna ma nüüd suundungi.
Viskan tortilla ümbrispaberi prügikasti ning väljun tanklast. Mu vanemapoolne auto näeb hetkel tagant vaadates päris nukker välja. Kes oleks võinud arvata, et paari aastaga võib inimesele nii palju kraami kogunega? Tagumistest akendest paistavad vaid laeni ulatuvad kastid ja kotid.
Libistan ennast ettevaatlikult autosse, et mitte asjade kukkumise laviini tekitada. Koondamise eest saadud rahasumma pangakontol, allkirjastatud lahutuspaber kõrvalistmel mapi vahel ning aastatega kogunenud maine vara kottide ja kastidega tagaistmel ning pagasnikus.
Tagasi algusse- vallalise ja töötuna Pärnu-Jaagupisse!   

Kui tahad edasi lugeda, siis raamatu "Kes kardab välgutüdrukut?" saad osta otse Heli Kirjastuse kodulehelt. Kõik seni sarjas "Mõni õhtu romantikat" ilmunud romantilised lühiromaanid kokku maksavad 38€. Komplekti tellimiseks kirjuta oma sovist helikunnapas@gmail.com. 

Mõnusaid lugemiselamusi!  

***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  


esmaspäev, 1. jaanuar 2018

Anneta või mitte, aga ära vingu!


Juba jõuluaja algul hakkas see teema mu peas kerima, kuid vahepeal natuke hajus. Täna aga lugesin telestaariks saanud Oliveri maja teemat ning enam ei saa vait olla.

Jõulude ajal kerkib üles igasuguseid annetamise teemasid. Aastast aastasse on populaarsed annetama kutsuvad telesaated (igal telekanalil ikka oma!!!), heategevuskontsertid, osta-asju-ja-anneta-üks-sent-kampaaniad jne.

Ütlen kohe ära, et ma olen igasuguse aitamise ja annetamise ja toetamise poolt, nii et seda kindlasti ei halvusta. Aga ühe sendiga toetava šokolaadi või pudrupaki jätan poest ostmata. Isegi kui pean kõigi järjekorras seisvate inimeste ees iga kord lastele selgitama, miks me selle suurepärase ja kassas otsa vaatava abistamise võimaluse kasutamata jätame.

Jõuluajal on aga kuidagi abitu tunne- tundub, et riigis on kõik tegemata, kõik on toetamata... ja ometi kuuleme riigieelarve jagamisel hiiglaslikest summadest... mõttetult kokkukeeratud haldusreformi ülevaadetes hiiglaslikest lahkumishüvitistest, veidigi rohkem teenivate inimeste jaoks tõusvast maksukoormusest jne. Kuidas on võimalik, et kui meil sünnib nii palju enneaegseid lapsi, siis ei ole meil ikka veel tingimusi, et neid haiglas vastu võta (et pered saaks koos haiglas olla)? Või vajalikke seadmeid mõnes muus haiglas vms. Siia võib tuua misiganes näite, mille jaoks neis saadetes raha kogutakse.

Asi pole selles, et ma halvustaks saate või mõne muu kampaania toetusobjekti valikut. Küsimus on selles, et kui see on nii vajalik, siis miks seda pole varem ära tehtud? Meil ju on raha! Kui me saame teha mingisuguse kiviplärtsaka ja selle promomiseks ja siis mahavõtmiseks tohutuid summasid kulutada, miks me ei saa sama raha eest ära teha mõnda neist vajalikest asjatest, mida jõuluajal mõne kampaaniaga ära teha püüakse??? Jääb mulje, et meil on mingid erinevad reaalsused...

Selle kõige otsa sattusin täna FB kaudu artiklile, kus räägiti, kuidas väikese hiiglase Oliveri ema küsis maja ehitamiseks raha.  Jah, ma ei vaata eriti telekat, kuid seda tean, kes on Oliver. Nägin teda esinemas Leigo järvemuusikal. Rahvale meeldis. Sellest samast artiklist, mida linkisin, on näha, et tal on instagramis üle 7500 jälgija!!! See tähendab üle 7500 inimese, kes tahavad ta tegemistega oma igapäevast elu lõbustada, rikastada... seda ära kasutada? Olen jätkuvalt seda meelt, et staarikesi loovad inimesed, kes ise oma eluga hakkama ei saa ning pigem jälgivad ning kritiseerivad kedagi teist, et endale ei peaks otsa vaatama.

No ja nüüd, kui Oliveri ema (jah, on aru saada, et tekst on täiskasvanu kirjutatud!) koos perega otsustas, et need, kes soovivad Oliveri jälgides anda positiivset tagasisidet, võiks teha seda viisil, mida perel ka vaja on, siis on kriitikutel häälepaelad lahti. Ma küll ei tea, kui paljud kritiseerijad on nende 7500 jälgija seast, aga ega vahet polegi.

Teine täna ette jäänud uudis ütles, et iga kümnes Tallinna autojuht saatis eelmise aasta ära mõnusa annetusega alustuseks alkopoodi ja seejärel riigile (ma tõesti loodan, et neile juhtidele tehti trahvi, mitte ei saadetud maksuraha eest puhkama!!!). Ja kus on kõik kriiskavad ja karjuvad kommentaarid selle uudise peale? Hulk inimesi, kes alkoholiga tekitavad haigeid inimsuhteid, järjekordi haiglatesse (kui mitte täna, siis viiekümne aasta pärast jne), perekondade raiskamist... Iga kümnes juht riskis täna enda ja kallite inimeste elude, enda ja ettejäävate inimeste varaga... aga ei ole mingit paanikat...

Mis ajast sai ebanormaalsusest normaalsus ja vastupidi?

Eks Oliveri ema teema kindlasti puudutas mind sellepärast ka rohkem, et olen korduvalt välja öelnud, et kui ostad minu kirjutatud raamatuid, siis sellest saavad söönuks minu lapsed, makstud elekter, ühel päeval ostetud auto jne. Ja oi, kui palju see kriitikat on kaasa toonud! Ma pidavat kerjama! Ütlen, et mu töötasu läheb perekonna heaks ja seda kritiseeritakse? Ütlen, et mul on midagi pakkuda, mida inimesed tarbivad ning see on kerjamine?

Praegu on sama olukord, et Oliveri meelelahutusoskusi tarbitakse hea meelega, kuid kui on vastupidiselt panustamise võimalus, siis tuleb kisa? Siis ristitakse Oliver ja ta ema kerjuseks. Aga mida teevad kõik need kuulsad lauljad-muusikud-jne kõigis neis telesaadetes, heategevuskontsertidel jne ??? Täpselt samamoodi kerjavad. Aga sellest kerjamisest lähevad kõigepealt maha telefonioperaatorite tasud, telemaja elekter, saatejuhtide töötasu, halduskulud (mida iganes see tähendab!!!).... Jah, kindlasti võib siin vaielda ja minu nimekiri on vägivaldne! Kindlasti läheb mõne annetuse puhul rohkem raha abivajajateni, kuid mõne puhul on see väga väike osa. No näiteks kui osta heategevusega tegeleva telesaate saia või putru, siis mis sa arvad, kui palju sellest rahast abivajajateni jõuab?


Seega ongi mul suur palve- kui sa ei soovi annetada, siis ära tee seda! Aga miks kritiseerida inimest, kes annab võimaluse? Ühe paljudest. Vaata siis mööda, kui tahad, aga kas sul on ikka õigust teise inimese teguviisi kritiseerida? Kes ütleb, kuidas on õige aidata ja kuidas mitte? Keda peaks aitama ja keda mitte?

Oliveri ema antud võimalus on viis jõuda otse abivajajani. Selleni, kelle "teenuseid" on pool Eestimaad pikalt tarbinud. Ema kasutab last ära? Aga kuidas nimetada seda, kui sina oma ... (mis-iganes-päeval-need saated-olid?) õhtuid Oliveriga sisustasid? Millegi muuga ei tegelenud, vaid kasutasid Oliveri ära enda aja veetmiseks? Ja maksid selle eest telepilti võimaldavale firmale...

Ma tõesti loodan, et see aasta tuleb sulle selline, millise sa ise lood! Sa saad seda, mida ise annad! Kas see, millega sa seda aastat alustasid, on ikka see, mida sa ka endale tahaksid? Tahad, et see sulle tagasi tuleks?

Imelist uut aastat sulle! Enne kui kommenteerid, vaata endasse ning mõtle, kas tahad ikka tõesti seda ENDALE öelda! 


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

neljapäev, 28. detsember 2017

Kas Heli poolt hüljatud?

See on väga õigustatud küsimus. Kui ma vaatan selle blogi detsembrikuu statistikat, siis olen siiani kirjutanud umbes täpselt ÜHE postituse! Kui see midagi loeb, siis on mul laual nimekiri teemadest, millest blogida tahan... varsti... millalgi...

Kas mu armas blogi on Heli poolt hüljatud? Ei. Kindlasti mitte. Asi on valikutes. Detsembrikuu on hirmus teguderohke olnud.

Hetkel on suurim uudis, et lõppude-lõppude-lõpuks valmis Heli Kirjastuse koduleht. Esimest postitust võid lugeda siit: Tervitame teid Heli Kirjastuse kodulehel! Tule kindlasti piiluma, sest nüüd on lõpuks olemas üks koht, kus on kõik Heli Kirjastuse kaudu müüdavad raamatud olemas. Kõik soodsamalt kui kusagil mujal. Peale selle on olemas kuu raamat, mille ostmisel saad ka kogu ülejäänud ostukorvi sisu 10% osavamalt.

Ja muidugi edetabel! Inimestele meeldib raha. Hoida meeldib neile seda enda rahakotis, uurida aga teiste rahakotis. Nii on edetabelid mu blogis alati kõige rohkem loetud postituste seas. Praegu on üleval novembrikuu edetabel. See leht hakkab uuenema umbes 6ndal kuupäeval, sest siis on olemas eelmise kuu poodide müügitulemused. Nii et tule ja uita mu kirjastuse kodukal ringi!

Kuna projekt on väga värske, siis palun kindlasti kohe tagasisidet, kuid mõnda viga märkad või miski ei tööta. Eks mulgi on praegu palju õppimist, et kuidas kogu seda lehte edukalt hallata. Jälle uus töölõik, mida õppida. Igasugune tagasiside on väga teretulnud!

"Kes kardab välgutüdrukut?" jõudis ka raamatulettidele. Tegemist romantiliste lühiromaanide sarja "Mõni õhtu romantikat" 6.raamatuga. Sedagi saab kirjastuse kodukalt soodsamalt osta.



Kirjastuse kodulehest olen pikalt unistanud. Kuidagi aga ei leidnud sobiliku hinnaga head tegijat... ehk et siiani polnud rahaliselt võimalik seda endale lubada. Aga novembris loksusid kõik asjad vajalikku kohta, nii et see projekt saigi käima lükatud. Ja siin ta nüüd on. Mul on niiiii hea meel, sest koduka tellimine oli tõesti aastaid mu tegevuste nimekirjas. Nüüd võin taas ühe tehtud töö nimekirjast maha tõmmata!

Palju õnne mulle!



***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com  

esmaspäev, 18. detsember 2017

Kõrge lend kurtide kõrvadega

Oi, kui palju ma kirjutan... varsti! Kuna mul on nüüd üle hulga aja puhkuse moodi asi, siis saan teha seda, mida viimased kuud pole jõudnud. Näiteks blogida. Ja raamatuid lugeda. Hulgim. Lihtsalt jõuluraamatute ja muude aasta lõpu teemadega on niiii kiire olnud, et eriti viimase kuu jooksul neid asju väga ei jõudnud.Tänane emotsioon aga vajab jagamist.

Detsember on olnud täis viimaseid proove, viimaseid tunde, hindelisi ettemänge, niisama esinemisi... ehk kui igapäevaselt on niigi palju logistikat, siis detsembris on tulnud meeles pidada, millised muudatused kusagil plaanides on, kuidas need ülejäänud pereliikmete plaanidega kokku sobivad ja kuidas sellest kõigest elusalt välja tulla.

Detsembri algul kalendrisse vaadates mõtlesin, et kui jõululaupäevani välja vean, siis on hästi. Täna aga tunnen, et siiani on läinud lihtsalt ja läheb aina paremaks.

Suurim arusaam: parim oskus elus on olla kurt kõrvalseisjate kommentaaridele! Kui nad seisavad, siis ilmselt on selleks mingi põhjus. Need, kes koos sinuga liiguvad, ilmselt kommenteerima ei kipu. Või kui, siis positiivselt ja toetavalt. 

Kui pärast ühte kontserti kommenteeris üks esinenud õpetaja, et tal oli lava peal hea, sest mina vaatasin lava ees nii kaasaelava ning hooliva pilguga, siis järelikult on mu sisemine seisund ilmselge. Kõik, kes näha oskavad, peavad nägema, kui hästi ennast eriti viimastel nädalatel olen tundnud.

Täna oli pisipiiga Maria jõulupidu lasteaias ning Mathiase ja Joosepi WAF tantsukooli jõulupidu "Endla" teatris. Nägin kolme oma suurimat last erinevates olukordades esinemas. Tegemas seda, mida nad on kuude kaupa õppinud.

Koju sõites lugesid lapsed veel üles, mida neile meeldib teha... ja selle seas olid kõik need asjad, mida nad igapäevaselt teevad. Ütlesin siis, et mõne inimese arvates on mu lastel liiga palju trenne-ringe-huvitegevust. Mathias lubas selle peale:

"Ma võin ise neile inimestele oma käega kirjutada, et mulle meeldivad need asjad, mida teen ja ma tahan neid veel teha... ja ma tahaks jalgpallis ka käia! Jõuaksin ju küll, sest pärast meie korvpalli trenni algabki kohe jalgpall."

Poiste tantsutrennidega jõudsin paar kuud tagasi imelise variandini, kus maksan laste sõidutamise eest. See tähendab, et ma ei pea enam ise 4 korda nädalas Pärnusse sõitma. Nii saan mõnel päeval rohkem tööd teha, mõnel päeval väiksematega varem koju tulla ja rohkem koos aega veeta. Selline variant töötab minu jaoks võrratult. Mõne kuuga on tulemused minu jaoks nähtavad.

Ma ei teadnud, et täna näen mõlemat oma poissi korraga laval. Nad käivad erinevates vanuserühmades. Mathias tantsib juba väga mitmendat aastat (jah, ma ikka veel ei tea, mitmendat, aga varsti mõtlen välja!), Joosep aga esimest. Olen käinud kõigil oma laste esinemistel ja kohtades, kus lapsevanematele laste oskusi demonstreeritakse (oi, kui mina saaks, siis ma istuks iga tund kõrval ja vaataks, kuidas nad trenni teevad... või teeks ise kaasa...). See, mida täna nägin oli aga ARENG! Nagu üks asjatundjaga mulle pärast jõulupidu mu last kommenteeris:

"Hakkab looma!"

See oli taaskord hetk, kui olin õnnelik, et olen aastate jooksul kõrvalseisjate häältele kurdiks jäänud.

Mitte kunagi pole ma väitnud, et mu lapsed oleks (või PEAKS olema!) parimad tantsijad, pillimängijad, lauljad... Elus on tähtis olla PAREM ISEENDAST! Ja seda on mu lapsed kindlasti teinud.

Täna saime nautida ka suuremate õpilaste esinemisi. Mitmendat aastat on minu jaoks selles tantsukoolis eriti silmapaistev üks poiss, kes tantsib nii hingestatult, et minu arvates kogu saal tunneb seda. Mul pole õrna aimugi, kas mõni minu lastest kunagi nii tantsib ja ausalt, mul on ka ükskõik! Kuni mu lapsed ütlevad PÄRAST trenni-tundi-vms, et nad tahavad järgmisel korral taas minna, nii kaua on selge, et laps on õiges kohas. Isegi kui ta ei saa professionaaliks, on ta oma võimeid taas avardanud, oma piire laiemaks venitanud.  

Tean, et mu elu ei ole traditsiooniline... ja ei saa selleks kunagi... Tean, et aitan lastel käia ja leida nende OMA TEED ja et see ei ole traditsiooniline, sest enamusel lastel seda võimalust pole... sest lapsevanemad pole ISE enda õiget teed leidnud ja siis kas ei julge või ei oska lapsi nende tee otsimisel aidata... "Suured inimesed" ise on kinni oma pisikestes piirides ja protestivad nende avardamise vastu, seega ei suuda nad "väikeseid inimesi" aidata ning juhendada.

Mina aga jätkan iseenda teel käimist ning annan  parima, et ka mu lastel oleks see võimalus. Õpin iga päevaga üha enam seda, kuidas olla uuele avatud ning näha väikseid märke ümbritsevas. Ehk lihtsalt... elada!

Kui lennuk õhku tõuseb, lähevad inimestel tihti kõrvad lukku... Ilmselt on nii ka elus- kui oled jalad maast lahti lükanud, on kõige õigem kõrvad lukku lasta, sest muidu kistakse sind kiiresti maa peale tagasi...

Paari päeva pärast teostub näiteks üks imeliselt lendlev projekt- Anu tuli oma ideega, mina vastasin mind pikalt vaevanud mõttega... mõlemad hädas oma poolenisti hautud munadega... ja siin see nüüd on- kinkeraamat Anu fotode ja mõtteteradega: 



 Heli Kirjastuse esimene kinkeraamat. Ja järgmine on tulemas. See siis juba minu mõtetega. Täna, pärast imelist kontsertelamust ja enda arusaamishetki, sain selgeks minu kinkeraamatu pealkiri. Selleks saab: "Tänase päeva sõnum armsale sõbrale". Palju mõtteid on juba paberil/telefonis olemas.

Imelist lendu!
Mulle!
Sulle!
Igaühele!
See on tee, mille igaüks võib valida! Aga selle peab ise VALIMA!!!