neljapäev, 8. detsember 2016

Hull päkapikuvärk

Maria (4,5a) annab aru, kui hulluks meil päkapikuvärk on läinud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et päkapikud on igal pool. Taustatantsijad kinnitavad Maria tähelepanekuid.


Kui sul pole jõuluvanale esitamiseks veel laul välja mõeldud, siis usun, et Maria lubab enda oma ka kasutada. Aga ainult siis, kui "tip-tip-tip" osa ka kaasa tantsid.

(jaaa, ma naeran ikka veel iga kord seda vaadates)

Peaaegu aasta aega tagasi olid Marial teised laulud ja ... teine soeng ka:



***
Rohkem pilte ja videoid meie tegemistest näed Minu ilus elu maal facebooki lehelt. Tule meie sõbraks! 


esmaspäev, 5. detsember 2016

Kuidas ma hakkan rikkaks saama?

Nädalavahetusel olin lastega üksi kodus. Raamaturiiulist möödudes tuli tunne, et peaks tegema veel ühe sammu rikkaks saamisele lähemale. Nii lugesin Kiyosaki raamatut "Rikas isa, vaene isa" ja mõtisklesin oma senise rikkaks saamise tee üle.

Rikkus selle postituse mõttes on rahaline kindlustunne, kui ei pea tänase, homse, järgmise nädala, järgmise kuu igapäevase hakkama saamise pärast muretsema. See ei tähenda minu jaoks luksuslikku raiskamist asjadele, mida tegelikult pole vaja. Rikkus on minu jaoks see, kui elad ilusti ära, tehes seda, milles oled hea ja mis sind köidab.

Mind vähegi tundvad inimesed teavad, et ma ei räägi rahast väga palju. Minu jaoks ei ole raha oluline, ega eraldi eesmärk. Praegu rikkusest rääkides ei ole see muutunud. Eesmärk pole see, et mul oleks kusagil hunnik raha, vaid see, mida ma selle raha eest saan. Rikkusest rääkimine ei hakka minu jaoks pihta sellest, mis summa mul oleks vaja teenida, vaid sellest, mida mul on elamiseks vaja.

Kuidas mul rikkaks saamise teel seni on läinud?
Minu suhted rahaga on kulgenud klassikaliselt, nagu paljudel teistel. Esimesed summad teenisin põhikooli ajal porgandeid ja peete rohides. Mäletan, et mingil perioodil saime mingi raha ka kodus mõndade tööde eest, aga see ei olnud regulaarne, ega pidev. Nii et koduseid töid tegime enamasti ikka tasuta.

Keskkooli ajal veetsin suvevaheajad lihakarnis, kus töötasin koristaja ning lihatoodete pakkijana. Sealt teenitu oli lapse jaoks juba päris suur teenistus.

Ülikoolis olin paar talve "paugutüdruk". Ilutulestikku müüsin. Kuna Sisekaitseakadeemia oli aga selline kool, kus tuli kõigis loengutes kohal käia, siis väga palju vaba aega seal polnud. Tean, et mitmetes teistes ülikoolides käivad üliõpilased aegajalt loengute asemel tööl. Meil seda teha ei saanud. Ega ei tahtnudki. Ülikooli ajal olin veel ka turvamees (-naine) mõningatel üritustel. Enamasti kontrollisime suurtel kontsertidel kotte, et lubamatuid asju territooriumile ei viidaks. Jah, vastu lõugu olen ka saanud selle töö käigus. Aga see oli kogemata, kui paar inimest minu kõrval rüselema läksid. Mina polnudki seekord sihtmärk.

Suurem rikastumise plaan oli Ameerika. Nimelt olin enne ülikooli lõppu aasta aega seal lapsehoidja. Eestist vaadates tundusid sealsed palgad hiiglama suured. Kohapeal selgus, et hinnad on ka seal teised. Sellegi poolest õnnestus mul aastaga auto raha kokku koguda ja mõnda aega suutsin oma uut pisikest isegi ise tanklas joota. Ülikooli lõpetamise ajal olin aga taas tagasi vanemate rahakoti peal. Ülikoolist maksti meile stipendiumit ka, nii et see aitas samuti ellu jääda. Eriline rikastumise tee see aga polnud.

Esimene samm ametlikul karjääriredelil oli Siseministeerium, mille üldosakonnas asusin tööle veidi enne ülikooli lõpetamist. Üliõpilase jaoks tundus pakutav palganumber taaskord algul suur, kuid sisse elades selgus, et range struktuuriga palgaskaala, kus minu isiklik panus midagi ei mõjuta, mulle üldse ei sobinud. Minus on alati olnud sisemine teadmine, et ma tahan, et mu töö midagi loeks. Mäletan, et Riigikantseleis praktikal olles (kusjuures seal sain ka mingi aja töötamise eest palka, kui suvel ühte töötajat asendasin) oli mu juhendaja esimene, kes mulle rääkis, et näha on, et ma uurin teemade kohta väga palju, olen julge ja uudishimulik. Ma polnud tol ajal veel eneseanalüüsis väga tugev, nii et kõik sellised välised märkused mu käitumise kohta aitasid endas selgusele jõudmisel palju kaasa. Siseministeeriumi ajast mäletan samuti arenguvestlust, kus mu ülemus kiitis mind, kuid ütles, et ta ei näe, milline on minu täpne väljund tulevikus, sest ma sobin nagu kõikjale ja samas pole ühestki teemast hirmus vaimustunud.

Suuremate võimalustega ja rohkem loomingulisust pakkuva töökoha sain läbi kõva konkursi Pärnus ühe suure firma personali- ja kommunikatsioonijuhina. Raha teemal sai aga varsti selgeks, et süsteem on sama: igakuine palk, mida mu tööpanus ja ületöötunnid ja pingutamine ei muuda. Korralik palk andis võimaluse võtta kodulaenu ja sellega korter osta ning uus auto liisida. Auto polnud uus ainult mugavuse pärast, vaid kuna ma ise pole väga kõva mehhaanik, siis autodest mitte midagi teadva inimesena ei saanud ma endale enam lubada vana romu, mis mind kusagil Tallinna ristmikul hätta jätab.

Sel ajal sain läbitud ka esimese suurema krahhi. Nimelt jäid tol ajal kahe peale võetud kohustused äkitselt vaid minu kanda, sest mu tolleaegne elukaaslane läks ootamatult sõjaväkke. See oli üks suur nuputamine, planeerimine ja korraldamine, et kuidas suuremahuliselt vähenenud sissetulekuga hakkama saada. Rahalisi plaane ja nimekirju olen terve elu teinud. See oskus ja kogemus on mul kodust pärit. Aga tol ajal oli tegemist ikka tõsise planeerimise ja ümberkorraldamisega. Sain väga hea õppetunni, millest elusalt välja tulin!

Samal perioodil lugesin ka esimest korda Kiyosaki raamatut "Rikas isa, vaene isa". Kuna Kiyosaki raamatus on väga palju juttu kinnisvara teemast, siis sellega ma tol ajal midagi peale hakata ei osanud. Küll puudutas mind aga arusaam, et keskklass ostab endale kohustusi, mitte varasid! Seda olin ju minagi teinud. Suuremat palka saama hakates ostsin kodu ja auto. Mõlemad olid aga igakuised väljaminekud- kodulaenu tagasimakse, kindlustus, kommunaalkulud, auto liising, auto kaskokindlustus. Ja seda ka siis, kui ma kumbagi neist mõni päev ei kasutanud.

Sel ajal õppisin õppetunni: laenu või liisingut võttes on alati juures märge, et kui raskustesse satud, siis aitavad finantsasutused mingi lahenduse välja mõelda. Tegelikult on nad igast otsast ikkagi kasumit taga ajavad ettevõtted ning nö lahendused tulevad laenu- või liisnguvõtja tuleviku arvelt. Ehk et kui sel ajal on võimalik mingeid makseid vähendada, perioodi pikendada vms, siis tulevikus maksad selle kõik korralikult kinni. Jah, ma tean, et see on loogline, aga kui pole teemaga väga palju kokkupuudet, siis ei oska alati peenikest kirja lugeda. Sellepärast siin oma kogemustest kirjutangi.

Minu esimesed raamatud said alguse samuti samal perioodil. Noorteraamat "Lõpupidu" sai äramärgitud teoseks 2009a konkursil. Ma ei hakanud seda kirjutama raha pärast, vaid sellepärast, et ma lõpuks julgesin. Olin korduvalt kuulnud, et raamatute kirjutamine pole mingi amet ja seda võib teha muude asjade kõrvalt. Nii olingi seni teinud "muid asju", kuid need ei teinud mind edukaks, ega sisemiselt rahulolevaks.

Lastega koju jäädes sain teha mitut rahuldustpakkuvat asja:
1) jätkata haridusteed (lõpetasin magistriõppe)
2) kirjutada raamatuid (romaan "Homme on ka päev" valmis 2010a jooksul)
3) alustada ettevõtlust

See on vist ka suht klassikaline juhtum, et lastega koju jäänud inimene on äkitselt kogu oma senisest (töö)elust ära lõigatud. See annab võimaluse lõpuks peatuda ja endalt küsida: mida ma TEGELIKULT teha tahan? Kes ma TEGELIKULT olen? Töökohalt lapsehoolduspuhkusele minek on nagu sunniviisiline oravarattalt mahaviskamine, kui seda osatakse nii käsitleda. Mina teadsin, et tahan endale ise töökoha rajada.

Küülikufarmi rajamine oli aastaid... pikki aastaid minu suureks unistuseks. Seega on loogiline, et minu esimene oma äri oli küülikufarm. Mitmete asjade kokkulangemisel sai aga kolme aastaga selgeks, et praeguses eluetapis ei ole mul/meil võimalik sellega jätkata. Küülikufarm nõuab palju nö käsitööd, mida me selleks ajaks nelja väikese lapse kõrvalt ei suutnud pakkuda. Lisaks vajadu iga päev kohal olla.

Küülikufarmiga oli kaks võimalust:
1) kas laieneda nii palju, et saaks kasutada palgatööjõudu
2) lõpetada tootmine.

Kuna ootasin sel ajal meie neljandat last, siis otsustasime mingiks ajaks tootmise lõpetada. Kuna jätkuvalt on meie krundi suurus aga 0,6 ha, siis mingite muude loomade pidamine tootmise eesmärgil kõne alla ei tule.

Küülikufarmiga seotud kogemused said kirja mu raamatusse "Minu ilus elu maal", mis nüüd on saadaval ka e-raamatuna.

"Minu ilus elu maal" oli raamat, mis sundis mind astuma järgmist riskantset sammu. Meeldivat, aga hirmutavat! Olude sunnil (või abil?) kirjastasin selle raamatu ise! Nii sai alguse minu tegutsemine kirjastajana. Enda raamatute kirjastajana! Lugu algas nii, et laenasin raamatu kirjastamiseks raha, andsin raamatu edukalt välja, maksin laenu tagasi, ülejäänud raha... elasin ära. Sest uus raama tuli alles poole aasta pärast. Siis kordus sama. Ehk siis alates 2015a jaanuarist kirjastasin ja kirjutasin ise samal ajal. Ümber inimesed, kes minu edusse kirjaniku ja kirjastajana ei uskunud.

Praeguseks olen aga olukorras, kus viimasest vanemahüvitisest (tuvaline sissetulek ise kodus olles, mis lubab samal ajal muude ettevõtmistega riskida!) on möödas täpselt aasta aega. Kõik on elusad-terve-söönud-riides! Jah, kindlasti mitte ei raiska me praegu mõttetutele asjadele. Suvel küll pidasime ka pulmad maha. Mingi osa peost nö maksid kinni külalised kingituste näol, kuid suur osa jäi ikka ka meie enda kanda. Ka see sai tehtud!


Praegu on aga lõpuks see koht, kus näen, et paar aastat kirjastuse käivitamist hakkab lõpuks vilja kandma. Jah, ma korraldan praegu enda raamatu Tähtajaline elu 2.osa eelmüüki hinnaga 10€ ja Kristiina lasteraamatu "Toto tembutab jälle" (Toto 2.raamat) eelmüüki hinnaga 9€, et nende raamatute trükkimiskulusid katta. Mu enda viimasest raamatust "Ütlemata sõnad" on möödas üle poole aasta ning tõesti ei ole jah sellest järgmiste raamatute trükkimiseks raha kõrvale pandud. Olgem ausad- pulmad pole ka odav lõbu! Peale selle, et pulmade ja suvise lastelaagri korraldamine ning sügisene Kodutunde raamatu jama võtsid ära palju tööaega, mil kirjastuse tegevus väga ei edenenudki. Oktoobri keskpaigas hakkasin aga aktiivselt oma asjadega pihta!


Nüüd on käes aeg, kus minu kirjastuse kaudu ilmub järjest mitu raamatut. Minu raamat "Tähtajaline elu" 2.osa peaks lähinädalatel trükikojast ilmuma, "Jõuluks koju" (ilmub järjejutuna Delfi naistekas) läheb lähipäevil trükki, Kristiina kirjutatud lasteraamat "Toto tembutab jälle" on kujundamise faasis ning Meelike ja mu enda lasteraamatud on järgmisena ootel. Paberil on veel mitmed plaanid.

Peale selle olen viimaste aasatega emotsionaalselt palju targemaks saanud, nii et kodus töötamine on efektiivsemaks muutunud (kodus töötamise soovitustest kirjutan ka kindlasti lähiajal). Rääkimata sellest, et lapsed on suuremad, käivad peaaegu kõik päevad nädalas koolis-lasteaias ja seega on mul tihti isegi 5-8 tundi päevast tööaega. Endale tuleb aru anda, et kui lapsed on kõik korraga või korda-mööda mitu nädalat järjest kodus ja sel ajal tööaega ei ole, siis ei saa ka sissetulekut tulla.

Miks ma sellest kõigest kirjutan?
Jah, ma pole veel 100 protsenti kindel, kas minu risk enda tööandjaks hakata, tasub ennast ära. Praegu aga on lootus suurim, kui kõigil eelmistel aastatel. Ma ise olen aga õnnelikum ja motiveeritum, kui kunagi varem. See on lihtsalt nii lahe, millega ma tegeleda saan.

Minu tööpäev näeb välja nii: ajan kõik üles, aitan kodust välja, söön-vaatan telekast eelmise päeva uudsitesaateid, kell 9 hakkan tööle. Kella 12-13 paiku hakkan Mathiast sõidutama (koju, ringidesse, trennidesse), kontrollin, et ta õpiks ja trompetit harjutaks. Esmaspäeviti käin õhtul ise laulukooris. Mõnel õhtul ujumas. Mõnikord hommikuti jõusaalis (spordil on praegu mu elus segased lood- alles otsib oma kohta, aga kui kirjastuse töö muutub regulaarsemaks, siis saab ta endale oma koha). Õhtul on perega koosolemise aeg. Kui Herlend paneb lapsi magama, siis saan kl 21-22 paiku taas oma töötuppa sukelduda ja tööle hakata.

Minu jaoks on alati olnud tähtis, et kui ma pingutan, siis sellest ka midagi muutub! Mu praegune ettevõtja ja kirjaniku elu on riskantne. Mõned sõbrad on aegajalt küsinud, et kuidas sa nii saad, eriti laste kõrvalt. Aga just laste kõrvalt ongi raske töötada töökohal, kust mitu päeva kuus pead puuduma, sest lapsed on kodus haiged ning hiljem naastes pead töötatud aja tagasi tegema, kuid palk sellest ikka ei muutu.

Töötamisega samal ajal harin ennast kogu aeg. Praegu ongi teemaks raha teemal harimine. Olen alati raha ebaoluliseks pidanud, kuni sain aru, et võin raha armastada ka nii , et ta mu elu ei kontrolli. Üks teema on teha asju raha pärast, teine on saada raha selle eest, kes ja mis sa oled ning mida sa hästi teed. Lisaks veel töötamine selleks, et õppida, nagu kirjutas Kiyosaki.

Seega olen jõudnud sellesse kohta, kus usun, et saan raha selle eest, milles olen hea ja milleks mul on annet. Kas see toimib nii ka pikema perioodi jooksul, annan varsti teada.

Kui mõned mu järjejutu "Jõuluks koju" kommenteerijad on öelnud, et mu peategelane ei jaga rahast midagi ja seega ilmselt ka mina, siis siinne tekst peaks veidi selgitama, et raha teemal olena ma ikka pika tee läbi käinud. Ja käin edasi. Julgen tunnistada seda, mida ma ei tea ning õpin kogu aeg juurde.

Kuidas sina rahaga läbi saad ja kui oluline see sulle on? Mida rikkus sinu jaoks tähendab ning kas sul on rikkaks saamine plaanis?



***
Kui tahad kursis olla ka meie ilusa maaelu ülejäänud vahvate tegemistega, siis tule meie facebooki sõbraks siin: Minu ilus elu maal facebookis!

pühapäev, 4. detsember 2016

Jõuluks koju #1 - järjejutt Delfi naistekas

Novembrikuu keskpaigas hakkasin Delfi naistekas kirjutama järjejuttu "Jõuluks koju". Avaldan tagant järgi nüüd need osad ka siin. Järgmisi peatükke saad lugeda Delfi naistekast.

Igaks juhuks tuletan meelde, et kõik inimesed ja juhtumid on välja mõeldud. Kui kellelegi ei meeldi see, kuidas tegelased käituvad või mida nad teevad, siis tuleb sellest nendega rääkida. Mina tegelaste tegude eest ei vastuta :) Delfi tegijate sõnul pidi mu järjejutt aga olema väga suurte lugejanumbritega ning väga menukas, seega on ilmselt siiski palju inimesi, keda lugu kõnetab. Suur-suur tänu teile kõigile, kes mu järjejutu edule kaasa olete aidanud!

Head lugemist!

Jõuluks koju #1

Tere, väike ime!

“Siin sa nüüd oledki,” silitan oma vastsündinud tütre pead. “Ma armastan sind nii väga!”
Reklaam

Naeratan oma paaritunnisele lapsukesele, kuid silmist jooksevad samal ajal pisarad. Kõik mu pojad pärast sündimist kõigepealt sõid ning seejärel magasid vähemalt neli tundi. Tütreke aga saab aru, et selleks ajaks, kui tema siia ilma sündis, on nii palju muutunud. Tundub, et ta on otsustanud, et oma esimestest siinses maailmas veedetud hetkedest alates teeb tema kõike teisiti. Nii ongi ta oma esimeste elutundide jooksul maganud vaid umbes tunnikese. Hoian teda tihedalt enda süles ja naudin, kuidas ta oma värskelt maailma avastavate rohekate silmadega mind ainiti vaatab.

Kõik mu kolm poega sündisid ideaalsesse perre. Vähemalt nii ma kogu aeg arvasin. Mina olin lastega kodus, mees käis Soomes tööl. Kohtudes oli ta meie kõigiga väga armas, tõi kingitusi, veetis meiega koos aega.

Nädalavahetuseks tulles käis Ülari kindlasti vähemalt ühe öö sõpradega väljas, aga eks tal oli ka vaja pikkadest töönädalatest lõõgastuda. Loomulikult maksis Ülari kinni kogu meie elu. Sellepärast ta ju Soomes töötaski. Nägin küll, et poistel oleks vaja rohkem isa näha, et nad jäävad kuidagi võõraks. Aga samas said lapsed teha kõike, milleks oli raha vaja — käia muusikakoolis, trennides, sõpradega koos vaba aega veeta. Kõike kahjuks korraga ei saa ja see oli meie valik.

Meie kolmas poeg Indrek läks lasteaia viimasesse klassi, kui otsustasime veel ühe lapse saada. Kumbki meist ei öelnud seda otse välja, aga eks me mõlemad soovisime ikka tütart ka. Ja kuna rahaga probleeme polnud, nagu paljudel mitme lapsega peredel, siis miks ka mitte.

Hakkasime kohe peale seda otsust üritama. See polnud aga kõige lihtsam. Ülari käis kolme nädala tagant ühe nädalavahetuse kodus. Tõenäosus, et see rasestumiseks õige ajaga kokku langeb, polnud väga suur. No ja kui ühel õhtul nädalavahetuse jooksul oli ta sõpradega pidutsemast tulles purjus, siis see ka eriti üritamisele kaasa ei aidanud. Lõpuks aga ikka õnnestus ja nii meie pisike tütreke täna sündiski.

Beebi sulgeb silmad. Vaatan teda veel mõne hetke. Minu pisike ime! Siis suunan pilgu aknast välja. Valged lopsakad lumehelbed langevad alla. Maa on juba üle kuu aja mõnusa lumevaibaga kaetud olnud, nii et ega seda sadu hetkel rohkem vaja ei oleks. Aga lumi on alati ilus, nii et las ta sajab. Jõuludeni on aga veel kuu aega, nii et praegune lumi ei tähenda, et valged jõulud tuleksid.

Tõusen vaikselt, panen beebi voodi kõrval seisva käru läbipaistvasse plastmasskorvikesse ja katan hoolikalt tekiga. Imetlen hetke veel oma armsat last. Siis astun paari sammuga aknani ning jään rahulikku imelist talvemaailma jälgima.

Oeh, valged jõulud… Eks see on ju suure osa inimeste suurim mure seoses jõuludega — kas meie poolt kontrollimatu valge mass on jõuludeks maas või mitte. Sellest oleneb inimeste jõulutunne.

Tunnistan, ma olen ise ka aastaid sama mure käes kannatanud. Eriti kui lapsed sündisid. Siis tundus kuidagi nii oluline, et lumi oleks maas, sest muidu on väikestele lastele väga keeruline seletada, et millal jõulud tulevad.

Nüüd on mu poisid juba nii vanad, et saaksid ka ilma lumeta kalendrisse vaadates aru, millal aasta kauneim aeg kätte jõuab. Nii et mul on üks mure vähem. Selle asemel on aga hulga suurem — kus on kodu, kus me poiste ja pisikese tütrekesega jõulud veedame? Kust tuleb kuusepuu, mida üheskoos ehime? Millisel laual teeme piparkooke? Millisest rahast ostan kingitused, millega oma kalleid lapsi jõuludeks rõõmustan?

Vähemalt ei pea ma enam mõtlema sellele, millele kogu viimase kuu — kes vaatab mu poisse nendel päevadel, kui tütrekest sünnitades haiglas olen. Õnneks andis ta kindlamad märgid sündima hakkamisest reede lõuna ajal. Nii sain poisid sõbranna Kelli juurde saata. Nädala sees oleks hulga keerulisem olnud, sest keegi oleks pidanud kõik poiste kooli ja trennide asjad kaasa võtma. Samuti hommikul vaatama, et õige laps ikka õige varustusega kooli poole lahkub. Viiendas klassis käiv Mihkel ja kolmandat alustanud Hendrik saavad juba päris hästi oma asjadega hakkama. Esimesse läinud Indreku koolikoti sisu ja õppimist on aga ikka vaja kontrollida. Nii ongi parem, et tütreke otsustas sündida just nädalavahetusel. Kellil on endal ka kaks poega, kes on minu vanemate lastega ühevanused, nii et mu poisid käivad seal alati hea meelega.

Tegelikult kasutavad Mihkel, Hendrik ja Indrek praegu iga võimalust, et meie kodust välja saada. Koduks on seda üldse palju kutsuda, sest me kõik teame, et see pole meie kodu, vaid on ajutine peatuspaik. Nii kauaks, kuni suudame endale oma kodu leida. Poisid jagavad meie kahetoalises korteris kolmekesi ühte tuba. Mina magan läbikäidavas elutoas. Kui köögis laua keset tuba tõstame, siis mahume isegi kõik neljakesi korraga sööma.

Viimase poole aasta jooksul on see mitmes koht, kus elame. Kui Ülari maikuus oma uudise teatavaks tegi, saime suveks Varblasse Kelli ühe sõbranna maakoju kolida. Maja omanikud läksid ise suveks Ameerikasse ja vajasid kedagi, kes majal silma peal hoiaks. See oli meie jaoks ideaalne variant — raha ei kulunud väga palju ning saime mingi osa toidust endale ise kasvatada. Võtsime Varblasse kaasa vaid kõige vajalikumad asjad. Ülejäänud viisime Kelli garaaži. Paljud meie asjad on kastidesse pakitult seal siiani. Kooliaasta algul tuli aga Pärnusse tagasi tulla, sest Varblas poleks lapsed muusikakooli õpinguid ja oma treeninguid jätkata saanud. Pealegi tuli maakodu pererahvas tagasi ja me olime sõna otseses mõttes jälle kodutud.

Pika otsimise peale leidsingi meie praeguse kahetoalise korteri, mille üür ja kommunaalmaksed sobisid minu olematu sissetulekuga. Ülari lahkumine jättis meid väga halba olukorda, aga siiani oleme hakkama saanud.

Pisike piiga vääksub oma roosa tekikese sees, nagu loeks mu mõtteid.

“Jah, saame ka edaspidi,” luban ning võtan tütre vaikselt sülle. “Jõulud on soovide täitumise aeg, ma tean! Jõuludeks saame oma koju! Luban sulle!”

Pisike ime surub oma pisikesed silmad korraks uuesti kinni ja haigutab magusalt. Ta justkui ütleks mulle, et pole vahet, kuhu ta viiakse. Tema jaoks on tähtis, et mina olen olemas, siis maailm toimib.

Ja minu jaoks on tähtis, et minu lapsed on olemas. Siis maailm toimib. Nüüd pean vaid nende usaldust õigustama ja kõige eest hoolitsema.


****
Samal teemal:
5.12.2016 Anonüümsed kommentaatorid- kus on teie empaatiavõime? (Pere ja Kodu blogis)
20.11.2016 Miks see mees selline tõbras on? 
 

esmaspäev, 28. november 2016

Miks ikka veel Heli Künnapas? (pulmad 16.07.2016 #8)

Pulmadest on möödas kõiges 4 kuud ja ma hakkan pulmapostitustega juba kusagile jõudma. Varsti löön pulmade maksumuse ka kokku ning jagan teiega suurt saladust. Aga mitte veel täna.

Selle postituse staar olen mina ise. Õigemini minu nimi.

Omavahel polnud meil Herlendiga mingit probleemi sellest, mis saab minu nimeks. Ainult tema nime võtmist ei kaalunud ma kordagi. Vahepeal oli teemaks liitnimi, kuid ka see jäi ära, sest me kumbki ei pidanud seda vajalikuks. Nii olengi viimastel kuudel pidanud korduvalt vastama küsimusele, et miks ma üldse abiellusin, kui isegi uut nime endale ei tahtnud?

Lihtne vastus: abiellumise põhjuseks ei ole ühine nimi.

Keerulisem arutlus: paar päeva tagasi Mathiasega (peaaegu 8a) Pärnusse trenni sõites arutlesime perekonnanimede teemal. Lapse otsekohene küsimus oli, et miks peavad kõigil ühesugused perekonnanimed olema? Selgitasin, et see näitab, millisesse perekonda sa kuulud.

"Aga miks sinul siis teine nimi on?" jätkus siiras usutlus.

"Ee... mm..." jäin mõtlema, kuidas lapsele olukorda selgitada. Mõttetu mõtisklus, sest tegelikult teadsin vastust- lapsele tuleb asja seletada sama ausalt ja asjalikult, nagu täiskasvanulegi.

Rääkisingi, et enda nime juurde jäämise üks põhiline põhjus oli, et olen oma tegemistega kirjutamise, poliitika ja muudes valdkondades juba teinud piisavalt palju, et Heli Künnapase nimel on mingi silt küljes. Samas pole ma nii kuulus, et võiks nime vahetada ja kogu Eestimaa teaks, mis mu uueks nimeks sai. Ehk siis peale nime vahetamist hakkaks ma nullist oma nime üles ehitama.

Teiseks suureks põhjuseks on see, et nimi on osa inimesest. Nime muutes muutub endas ka miski. Eelmisel korral abielludes muutsin nime ja olen selle läbi teinud. Peale lahutamist enda nime tagasi saades oli see nagu mingi vabanemine. Ja asi polnud üldse nimes või teises inimeses, vaid selles, et miski minust kadus koos nimega.

Selle kõige peale arvas Mathias, et tema perekonnanimega polekski minu nimi kokku sobinud.

Lapsele ei rääkinud ma aga veel ühte suurt põhjust. Selleks olid lapsed. Minu nimeks jäi ikka Heli Künnapas sellepärast, et mu lapsed pole Künnapased. Jah, praegu elame väikses kohas, kus kõik tunnevad kõiki. Kusjuures sellegi poolest õnnestus mu lapsel tükk aega koolis ära käia nii, et mõni minu endine õpetaja sai hiljem üllatunult teada, et tegemist on minu lapsega.

Oleks meil sama nimi olnud, siis oleks see kindlasti kiiremini toimunud.


Seega minu ja laste erinevad nimed jätavad lastele tulevikus suurema võimaluse eelarvamustevabalt oma teed käia. Ma ei tea veel, kuidas jätkub minu tee kirjaniku ja poliitikuna, mida mul teha õnnestub ja millega hakkama saada. Ükskõik, kui eduka või edutuna ma lõpetan, siis tahan, et lapsed saaksid valida oma tee.

Jah, ma näen juba praegu, et saan tulevikus oma lastega koos loomingulist koostööd teha. Ma jälgin ja toetan kogu aeg nende erinevate soodumuste arendamiseks võimaluste loomist. Kui need ei lähe kokku minu valitud teega, siis on samuti väga ok. Kui lähevad kokku, siis on mul lihtsalt rohkem võimalusi neid toetada. Näiteks praegu tunnen, et minu muusikakooli haridusest on Mathiase pilliõpingutel palju kasu. Ehk siis ma ei kujuta ette, kuidas suudaksin teda trompeti harjutamisel aidata, kui ma poleks ise muusikakooli lõpetanud. Täitsa keeruline värk on see puhkpilli õppimine. Seda vägevam, et peale paarikuist õppimist suudab ta nüüd "Oh, kuusepuu..." lugu mängida.

Tulevikus suurde linna kooli minnes pole lastel aga minu nimega seotud silte küljes ja nad saavad oma teed käia.

Miks ma muretsen selliste asjade pärast? Eks ikka sellepärast, et kahjuks on meie seas ikka veel inimesi, kes enda elu elamise asemel näevad vaeva teiste inimeste sildistamisega. Sellepärast peangi mina mõtlema, kuidas oma lapsi kaitsta nii palju kui võimalik ja samal ajal ise oma oskusi ja teadmisi kasutada ja luua lastele võimalused nende oskuste ja teadmiste kasutamiseks. Nii et see pole muretsemine, vaid elamine. Mulle antud päevade kasutamine, mitte raiskamine.

Mina tean, kuidas ma homme saan olla tänasest veidike parem. Kas Sina enda kohta ka tead?

p.s. selle postitused fotod tegi Meelis Tomson.


***
Jõuluaja järjejuttu kirjutan Delfi naistekas igal teisipäeval ja reedel. Loe siit: jõulujutt "Jõuluks koju!"


*****

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!


Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi, mis sobivad ka mõnel muul peol kasutamiseks (fotoraamat, pulmaküünal, fotolõuend, lastega tegelemine jne)! Lähemalt vaata siit!


****

Pulmadest kirjutan veel siin:
Pulmapidu- 1.osa (külalised) (pulmad #7)

Heli ja Herlendi laulatus (pulmad #6)

Suur pulmaloos: võida 140€ eest kingitusi

Kust tellida pulmadeks ametimärgid ja külalisteraamat? (pulmad #5)

Heli ja Herlendi ilupildid (pulmad #4)

Heli ja Herlendi pulmad Reporteris (pulmad #3)

Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad #2)

16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad #1)

laupäev, 26. november 2016

Telli noortekas Tähtajaline elu 2.osa hinnaga 10€

Ikka veel käib noorteka Tähtajaline elu 2.osa ettetellimine. Hinnaks praegu vaid 10€. Ostusoovist teata helikunnapas@gmail.com

Raamat näeb välja selline:

Raamat on hea mõte jõulukingiks. Pole ju mõtet kulutada raha mõttetutele iluvidinatele või kraamile, mida pärast kuidagi ei kasutata. Läbiloetud raamatu saab aga soovi korral kasvõi edasi kinkida ja nii häid emotsioone ka teistega jagada.

Mõned lõigud uuest raamatust:
"“Lähme veel!” kiskusin Mike´i käisest karusselli poole tagasi.
“Hull tüdruk,” naeris Mike, kuid tuli mulle järgi.
“Ausalt – see oli nii jube, et ma pean veel kontrollima, kas ma ikka kartsin piisavalt. Saad aru, mu käed ja jalad ja ... no kõik-kõik-kõik väriseb nii õudselt, et ma ei saa kõndida ja nii on kõige targem karussellil istuda, sest siis ma ei kuku vähemalt maha,” vadistasin järjest ühe hooga. " (lk 88)

"Igatahes oli Mike’iga väga kummaline kõrvuti olla. Minu jaoks oli kõik selge. Eriti peale Viljariga rääkimist – ma ei hakka riskima. Mike’i jaoks võiksin ma olla lõbus vahepala, aga mina pean tegema otsuseid, mis mõjutavad kogu mu elu. Kui USAsse jään, siis jääb maha mu kodu, perekond, sõbrad (kui neid Eestis veel on), lõpetamata ülikool." (lk 126)

"Uskusin, et minu tunnete pärast muretsemine võttis meilt Krisiga võimaluse nautida paljusid ilusaid hetki. Kris varastas need hetked meilt, sest hoolitses selle eest, et ma võimalikult tühja südamega saaksin Eestist lahkuda. Kris ei tahtnud mu südamesse sattuda ja seda täita." (lk 142)

Edasi loe raamatust juba detsembris!

***

Samal teemal:
10.11.2016 Tähtajaline elu sai teise osa

***
Jõuluaja järjejuttu kirjutan Delfi naistekas igal teisipäeval ja reedel. Loe siit: jõulujutt "Jõuluks koju!"


*****

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!


Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi, mis sobivad ka mõnel muul peol kasutamiseks (fotoraamat, pulmaküünal, fotolõuend, lastega tegelemine jne)! Lähemalt vaata siit!

kolmapäev, 23. november 2016

Uus valitsus ründab lasterikkaid peresid?

Eile avaldati minu arvamus uue koalitsioonilepingu suhtes. Otsustasime Vabaerakonna juhatuse koosolekul, et anname uuele koalitsioonile jõulurahu ehk aega töödega alustada. See ei tähenda, et hirmutavatele mõtetele ei tohiks tähelepanu pöörata. Nii avaldaski EPL/Delfi minu artikli. Millegi pärast panid nad selle pealkirjaks: Abikaasade ühise deklaratsiooni kaotamine on rünnak abielu vastu.

Minu pealkiri oli: Uus valitsus ründab lasterikkaid peresid?

Ma usun, et Delfi pealkirja muudatus ajab inimesed kiiremini "leili" ja kogub klikke, aga kahjuks tõmbab see ära tähelepanu põhiliselt teemalt- mitmed koalitsioonilepingus planeeritud muudatused on lasterikastele peredele kahjulikud. Ma väga loodan, et need töö käigus muutuvad.

Tänu artiklike olen saanud paljude inimestega neil teemadel vestelda. Samuti lugenud selgitusi.

Minu jaoks on tohutult kurb nähtus, kui selle asemel, et mõista, hakatakse halvustama, ise olukorrast aru saamata.

Fakt on see, et ühisdeklaratsioon on eriti oluline, kui üks lapsevanem peres ei tööta. Enda artiklis tõin välja lasterikkad pered, kus on mitmed väiksed lapsed. Samas on meil ka puuetega laste vanemad, omastehooldajad jne. Kui ühisdeklaratsiooni kaotamise üheks mõtteks pidi olema see, et suurendab tööhõivet (et inimesed, kes ei taha töötada, läheksid siis tööle), siis eeltoodud inimeste puhul pole ju asi tahtmises. Eeltoodud näidete puhul tuleks tööle minnes palgata koju lapsehoidja või hooldaja ning see muudaks töölemineku mõttetuks.

Tulumaksutagastuse summa tohutu vähendamine on kahjulik peredele, kes panustavad koolitusse, on investeeriunud kodulaenuga perele kodu ostmisesse. Seda summat on varem vähendatud, kuid praegune muudatuse plaan on veel eriti mõistetamatu. Küsisin tuntud maksueksperdilt üle ja ta tunnistas, et sellisel kujul on planeeritavad muudatused kahjulikud iseendaga hakkamasaavatele peredele, kuid aitavad neid, kes niigi hakkama ei saa, ega ise panustada ei suuda/soovi. Kas see oli eesmärk?

Ma olen seda usku, et kõik on võimalik, kui tahta. Sellepärast usungi, et tuleb asjadest rääkida ENNE kui need on ära tehtud. Ma saan aru, et ka poliitikud ei suuda kõike kõigi vaatenurgast näha. Ja sellepärast kasutangi mina enda võimalust rääkida, kuidas sellised muudatused minu perekonda puudutaksid. Mõned sajad lisanduvad eurod ei kataks seda raha, mis nende muudatustega teisest taskust ära võetakse.

Kui mõte ongi selles, et planeeritavad uued kulutused tuleksid meiesuguste perekondade taskust, siis tuleks see ka välja öelda, mitte jätta vastupidist muljet.

Uue valitsuse puhul on mul ülimalt hea meel, et IRL andis lõpuks koha naisminister Kaia Ivale. Mitte sellepärast, et Kaia vajaks kuidagi eristaatust, vaid usun, et ta on tõesti senise tööga tõestanud, et on seda kohta väärt. IRLi boyband´i poolt on see pigem aga patukahetsuslik käitumine. Tagasimakse selle eest, kuidas nad Kaiat ja teisi naisi eelmistel riigikogu valimistel nimekirjade koostamisel kohtlesid. Ehk saavad nad ise ka aru, et senine naistekriitiline käitumine praegusel ajal enam ei toimi. Eks see oli ju ka minu jaoks põhjus IRList lahkumiseks. Kõige iroonilisem on see, et mõnele IRLi edukale (mees)poliitikule ei anna mu lahkumine siiani rahu ja ikka on vaja põhjendada, miks ma kusagile liikuda ei saanud. Enda kergitamine teiste halvustamise teel. Selle asemel, et ennast paremaks muuta. Klassika. Mul läks muidugi õnneks, sest võib-olla ma polekski muidu Vabaerakonda jõudnud. Nii jõudsin!

Ja minu kasutusesolev vahend hetke on sõnad! Nii ma räägingi sellest, mis mureks on. Nagu varem olen öelnud, siis minu jaoks annab motivatsiooni poliitikas osaleda soov, et mu lapsed saaksid elada kasvõi sammukese võrra paremas maailmas.

pühapäev, 20. november 2016

Miks see mees selline tõbras on?

Kirgi kütab lugu, kus kolme lapse ema Anne-Mari saab teada, et tema mees ei olegi enam vaid tema mees. Soomes töötav Ülari on aastaid seal pidanud teist naist. Kuna Ülari ja ta teise naise laps läheb sügisel kooli, kolivad nad Eestisse tagasi. See tähendab, et neljandat last oodates peab Anne-Mari koos kolme lapsega mehe ostetud majast välja kolima. Nii jääb naine korraga ilma nii mehest kui kodust. Kuidas ta hakkama saab? Millise suuna elus võtab? Kuidas saavad hakkama lapsed? Kas nad jõuavad jõuluks koju?

Viimasel nädalal olen korduvalt kuulnud küsimust, et miks see mees selline tõbras on? Kuidas naine temaga nii kaua koos suutis olla? Kas naine varem ei märganud, et asjad on imelikud?

Ma ei vasta praegu neile küsimustele, sest eelkirjeldatud lugu on minu poolt oktoobri lõpus-novembri algul kirjutatud jõulujutt "Jõuluks koju". See ilmub Delfi naistekas teisipäeviti ja reedeti.


Esimesed osad on siin:

1. osa "Jõuluks koju"
2. osa "Jõuluks koju"
Järgmiseid osi loe juba siit- "Jõuluks koju".

Delfi naisteka meeskonna poolt on lool "Jõuluks koju" selline kujundus:

Suur-suur tänu kõigile, kes minuga selle loo pärast ühendust on võtnud. Enamasti on kommenteeritud, et "Jõuluks koju" on eluliselt ja väga loomulikult kirjutatud lugu. Hästi kurb pidavat ka olema. Selle kohta ütlen, et kui lugu algaks väga õnnelikult ja rõõmsalt, siis võib ju arvata, et läheb vaid kurvemaks. Kui algab kurvalt, siis saab ainult paremaks mina. Kes kahtleb, et tegemist on jõululiku või romantilise looga, siis lohutuseks võin öelda, et jõuludeni on veel aega. Ei saa ju kõike ette ära rääkida, aga luban, et läheb ilusamaks!

Tänan ka neid, kes on tähelepanu pööranud, et mõni tegelane või mõni juhtum on ebaloogiline. Tuletan meelde, et see järjejutt on kirjanduslik teos ehk väljamõeldis. Kõik kokkulangevused reaalsete juhtumite ja inimestega on juhuslikud. Loogilisusest aga nii palju, et on palju asju, mida me pole ise läbi elanud. See ei tähenda, et sellised asjad ei saaks juhtuda. Sellepärast ongi lugemine hea- saad kogeda olukordi ja juhtumeid, mida enda elus ei koge. Tihti tahaks raamatu või filmi tegelastele öelda, et "käituge teisiti!". Aga kui nad seda teeks, siis poleks see enam ju sama lugu. Nii ka minu loos- kui tegelased käituks teisiti, poleks seda lugu. Rääkimata sellest, et suure üleelamise osaks saanud inimeste puhul on ebaloogiline oodata loogilist käitumist.

"Jõuluks koju" on plaanis ka raamatuna välja lasta. Selle loo algne idee tuli mõttest kirjutada mingi lihtsam naistekas. Kui avanes võimalus see Delfi naistekas avaldada, siis sai lugu piiranguks teatud arvu peatükke. Ikka selleks, et enne jõule jõuaks kõik ära avaldada.

Algul oli mõte katsetada formaati, kus lugu avaldatakse samal ajal, kui ma seda kirjutan. Kuna avaldamise alguse planeerimisega läks veidi aega, siis oli mul esimese osa ilmumise ajaks tegelikult kogu lugu ära kirjutatud ning Meelike Eenpuu-Villupi poolt ka ära toimetatud.

Kas oled mu järjejuttu "Jõuluks koju" lugenud? Milliseid emotsioone lugu sinus tekitab?

*****

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!


Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi, mis sobivad ka mõnel muul peol kasutamiseks (fotoraamat, pulmaküünal, fotolõuend, lastega tegelemine jne)! Lähemalt vaata siit!

pühapäev, 13. november 2016

Iga päev olgu isade päev!

Meie peres on alati igasugu tähtpäevad väga olulised olnud. Aja jooksul oleme ka omas peres (ehk siis mina+Herlend+lapsed) suutnud traditsioone juurutada. Lihtsamaks teeb selle väline mõjutus. Ehk et lapsed teevad nii lasteaias kui koolis üldiste tähtpäevadega seotud asju, räägivad neist. Nii ei sõltu juba enam aastaid ainult minust see, et kas meie peres on järjekordseks tähtpäevaks kõik valmis ja olemas.

Kuna väiksemad on terve nädala kodus tõbitsenud, siis seekord tuli vaid Mathias koolist isadepäeva kaardiga. Reede õhtul käisime kolme suurema lapsega koolis heategevuskontsertil, millega osaliselt ka isadepäeva tähistati. Lapsed said väga hästi hakkama. Sel ajal, kui mina kontserti lõpus kooriga laval olin, tahtsid küll ära väsima hakata, aga väikeste lisajõududega saime hakkama.

Minu jaoks oli see taas kogemus, et ma pean lapsi veel ja veel rohkem sellistele üritustele viima. Minu probleem polegi lastega üksi väljas käia. Keeruline on siis, kui ma ise pean üritusel esinema. Siis on väga raske samal ajal lapsi vaadata. Aga tõsiselt vahva on näha, et meie lapsi nii väga huvitavad muusika, tants ja kõik muud sellised etteasted. Pean nendega rohkem käima üritustel, kus ma ise ei esine. Esmaspäeval näiteks ootabki meid Pärnu Endla teater.

Aga kui see kontsert välja arvata, siis oli meil plaanis vaikne nädalavahetus, sest minu auto jäi nädalavahetuseks "haiglasse" varuosi ootama. Maal elades tähendab see seda, et sa ei liigu mitte kusagile. Nii me siis olime kodus. (Vana)isadele soovisime head isadepäeva telefoni teel. Herlend õnneks kasutas kodus isadepäeva õigust ja tegi meile kõigile süüa, nii et oli ikka pidu ka.

Minu tänase päeva mõte ja soov on aga see, et iga päev oleks isade ja nende laste päev! Emade ja nende laste päev!


Selleks ei pea olema eriline päev, et meil isad või emad meelde tuleks. Selleks ei pea midagi juhtuma, et meile lähedased meelde tuleks.


Ma olen aastaid näinud vaeva, et enda laste jaoks turvalist lähedaste võrgustikku üles ehitada ja seda toimimas hoida. Mingil hetkel sain aru, et mu lapsed on nüüd nii suured, et suudavad ise oma otsuseid teha. Lapsed saavad aru, kes tahab nendega õigetel põhjustel koos olla, kes mitte. Mina ei pea enam laste tundeid kaitsma. See on väga turvaline tunne.

Nii tunnengi üha enam, et ma ei vaeva ennast sellepärast, kui riiklikult või rahvusvaheliselt paika pandud ajal õigesse kohta ei jõua. Näiteks ei jõudnudki ma sel aastal hingedepäeval surnuaeda. Ja nüüd ei jõudnud isadepäeval isa juurde. Aga ma tean, et meie peres pole kunagi läinud vaja kellegi teise poolt määratud päevi, et lähedased meeles seisaksid. See on lihtsalt täiendav võimalus lisatähelepanu osutada.

Aga meil on iga päev (vana)isade päev! Ja (vana)emade päev! Ja laste päev!

Sest meil on vaja teineteist!

Ja me ei muretse nende pärast, kellel meid vaja ei ole. Isegi kui see on mõnikord kurb, siis... nii lihtsalt on...



***
15.novembrini saab ikka osaleda Heli Künnapase loomingu lehel loosimises:

Ikka saab raamatuid minu käest otse ka tellida! Selleks tuleb vaid kirjutada helikunnapas@gmail.com ja oma soovist teada anda!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!


Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi! Lähemalt vaata siit!

neljapäev, 10. november 2016

Tähtajaline elu sai teise osa

Täna on täpselt õige päev teatada, et minulgi pole veel kõik trumbid lauale laotud. Siit tuleb järgmine- minu Ameerika kogemustest inspireeritud Tähtajaline elu 2.osa on saabumas ja algab ettetellimine. Lettidele jõuab detsembrikuus! Soodushinnaga läheb müüki 100 raamatut. Ühe raamatu hind koos postikuluga on 10€. Tellimiseks kirjuta helikunnapas@gmail.com Kui sul ka esimest osa pole, siis mõlemad osad koos võid tellida 15€ eest (saadan korraga siis, kui 2.osa ka valmis on).

Mu järjekordne armsake näeb välja just selline:


Seekordne raamat on minu seitsmes teos, viies noorteromaan. "Tähtajaline elu" peategelane on 21-aastane Rebecca, kes õnnetu armastuse ja sisemise segaduse tõttu otsustas enne ülikooli lõpetamist aasta Ameerikas lapsehoidjana veeta. Esimene osa räägib New Yorgi lähedal Connecticutis elamisest, teise osa tegevus toimub Chicago lähedal Wisconsini osariigis.

"Tähtajaline elu" on tegelikult teos, mille puhul määratlus noorteromaan polegi ehk kõige õigem. Jah, paberimajanduse järgi loetakse nooreks kuni 26-aastaseid inimesi. Seega on "Tähtajalise elu" 21-aastane peategelane kindlasti noor. Teemadeks aga võõras keskkonnas hakkamasaamine, enda tuleviku planeerimine (elada Eestis või Ameerikas?), suhted. Ehk mõtted, mis puudutavad kindlasti ka vanemaid lugejaid.

"Tähtajaline elu" ei ole reisiraamat, vaid põhiline tähelepanu on ikka inimesel, tema arengul- sisemisel ning välistest teguritest tuleneval.

Jah, see on osaliselt ka minu Ameerika lugu. Olen ise niiviisi aasta Ameerikas elanud ja neid kogemusi loomulikult ka kajastanud. Aga see ei ole otse minu elust maha kirjutatud raamat. Kindlasti on see aga raamat Ameerikast sellisena, nagu ta oli "minu ajal". Tänaseks on meil hoopis teine Ameerika. Nagu ka teine Eesti.

Ja üldse on kõige suurem reeglipärasus see, et kõik muutub!

Telli "Tähtajaline elu" 2.osa ja loe juba detsembris, mis mu tegelase jaoks muutub!

Samal teemal:
Tahad minu elu elada?

Anna andeks, aga see on Tähtajaline Elu

***
15.novembrini saab ikka osaleda Heli Künnapase loomingu lehel loosimises:

Ikka saab raamatuid minu käest otse ka tellida! Selleks tuleb vaid kirjutada helikunnapas@gmail.com ja oma soovist teada anda!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!


Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi! Lähemalt vaata siit!

teisipäev, 8. november 2016

Joosepi otseülekanne teepeolt

Nohused-köhased lapsed tähendab seda, et kodus töötav ema töötab... emana.

Näiteks käisin Joosepi teepeol ja sain teada, et mu lapsel on valehambad. Samuti kuulsin, millest räägib meie järgmine saade (ehk siis sain teada, et koduvideo tegemise asemel tegime me lapsega saatet... huvitav, kust lapsel sellised mõtted?). Seda kõike näed siit:


Tundub, et ma õppisin ära, kuidas youtube videoid siin levitada. Siiani pole see mul väga esinduslikult välja tulnud.

Õues on täna väga ilus. Käisin pesusid välja viimas ning lund rookimas. Lastega istume toas. Ikka selleks, et nohud-köhad kaoks ja lapsed saaks varsti lasteaeda... õue mängima.

Kuna mu auto on ikka katki, siis on tänase päeva mure, et tuleb välja mõelda, kuidas Mathias õhtul Pärnusse tantsutrenni saab. Ja mina homme Väike-Maarjasse lugejatega kohtuma. Ja hiljem lasteaeda pilli mängima. Tundub, et Väike-Maarja teemal juba saan abi. Maal elamise rõõmud. Kui sul autot pole, siis elu seisab. Mõnikord mõtlen, et oleks pidanud automehhaanikuga abielluma (oot, tegelikult ma ju tegingi seda???).

Kuna eile panin ma lapsed õhtul ka magama, siis tööpäeva polnud. Christian jäi lõunal hirmus hilja magama, seega õhtul ei jäänud üldse. Või vähemalt mina seda ei näinud. Kui ma kell 5 tema kõrvalt ärkasin, sest selg jäi ta voodis hirmus valusaks, siis laps igatahes magas. Mina aga otsustasin, et kell 5 hommikul ma eelmise päeva tööpäeva ei alusta. Läksin hoopis magama.

Nüüd hakkan lapsi uuesti magama panema. Lõuna ju!

Mathiasel on täna selline päev, kus läheb pärast tunde pikapäevarühma, siis muusikakooli solfedžo tundi ning seejärel uuesti pikapäevarühma. Nii ei pea talle väikeste uneajal järgi minema. Talle endale väga sobib. Jälle maal elamise rõõmud- laps saab sõpradega kokku vaid koolis.

Mul on aga naistekat "Jõuluks koju" kirjutada veel üks lehekülg. Lõpud on alati nii rasked, sest ma ei suuda kunagi otsustada, mis mu tegelastega siis kõige-KÕIGE viimase asjana peaks juhtuma. Aga seejärel saan korralikult oma NanoWriMo raamatule "Portselanist tüdruk" keskenduda. Limiit 3 lehekülge päevas ja kuna "Jõuluks koju" on eelmiste päevade limiitide täitmist seganud, siis järgmistel päevadel tuleb umbes topelt kirjutada.

Lõbus! Päriselt! Mulle lihtsalt nii meeldivad mu tegelased.

***
15.novembrini saab ikka osaleda Heli Künnapase loomingu lehel loosimises:

Ikka saab raamatuid minu käest otse ka tellida! Selleks tuleb vaid kirjutada helikunnapas@gmail.com ja oma soovist teada anda!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!


Jätkuvalt on käimas suur pulmaloos, mille võitja saab pea 400€ eest kingitusi! Lähemalt vaata siit!