laupäev, 27. mai 2017

Saatmata kirjad: pool maja



Käesoleval aastal tegin endale väljakutse: anda välja üks lühiromaan üle kuu. Selle sarja pealkirjaks sai "Mõni õhtu romantikat", sest täpselt nii kauaks pakuvad lühiromaanid pakuvad. Mõnele inimesele jätkub neist küll vaid mõneks tunniks, mõnele jällegi mitmeks päevaks. Kuidas kellelegi.
"Saatmata kirjad" on kindlasti kõige romantilisem raamat, mille olen kirjutanud. Selle sarja teosed on kõik eraldiseisvalt loetavad, kuid kui loed kõiki järjest, siis omavahel on nad ikkagi ka seotud. 
Annan siin aga veidi aimu, millest "Saatmata kirjad" räägib. Teose 1.peatükki saad lugeda siit:



Edasi läheb aga nii: 
 
2. Pool maja
Hommik on minu aeg. Lauri on tööl, lapsed lasteaias. Tantsukooli trennid algavad alles pärastlõunal. Võtan köögikapilt vaidlusest põgenedes sinna jahtuma jäänud kohvi ning istun teleka ette eelmise päeva uudiste kordust vaatama.
Uksekell.
Huvitav. Ma ei oota kedagi.
„Kas proua Miia Tammik?” küsib kuller. Jaatan vastuseks. Noorem meesterahvas küsib isikut tõendavat dokumenti. Toon talle selle toast ja saan vastu ümbriku. Viimasel hetkel enne ukse sulgemist tuleb meelde kullerile head aega soovida, sest juba haarab mu tähelepanu märge ümbrikul, mis näitab, et saatjaks on notar.
Ukse juurest lahkumata rebin ümbriku ettevaatlikult lahti ja lasen silmad üle kirjaridade. Loen korra uuesti. Liigun nagu läbi une diivani poole, vajun istuma ning loen veel korra.
„ ... Marta Laikre pärandas Teile viiskümmend protsenti oma Pärnu-Jaagupis asuvast kinnistust ...” on lause, mida ma lõpuks üha uuesti ja uuesti loen, ülejäänud pikale kirjale tähelepanu pööramata.
Simoni vanaema on järelikult surnud ... Me pole aastaid suhelnud ... või isegi aastakümneid? Millal ma üldse viimati ta juures käisin? Simon ise lahkus mu elust üheksateist aastat tagasi. Seda tean ma küll. Mitte, et ma aega loeks, aga ... heh, ilmselt ma siiski ikka loen aega.
Miks ma ei peakski? Minu jaoks on need olnud üheksateist aastat vihkamist, segadust, järelemõtlemist ... ja ikkagi segadust. Ma ei suuda siiani mõista, kuidas üks inimene saab mind lõpuks niiviisi vihata, et lahkub hüvasti jätmata? Ükskõik mis meie vahel juhtus, siis me olime ju aastaid parimad sõbrad. Me jagasime kõike oma eludes. Ma olin Simoni jaoks olemas nii paljudel rasketel hetkedel tema elus. Ja siis, kui ma tahtsin temaga koos rõõmustada, oli ta läinud.
Aga ta lahkus ka oma vanaema elust. Vähemalt siis, kui mina Martaga veel suhtlesin. Pärast Simoni lahkumist käisin ju mina veel aasta gümnaasiumis. Aeg-ajalt viisin Martale lilli ja rääkisin veidi juttu. Tagant järele mõeldes oleks võinud ehk rohkemgi, aga gümnaasiumineiu jaoks polnud endise sõbra vanaema külastamine just kõige esmatähtsam asi päevaplaanis.
Mis tal ometigi pähe lõi, et pärandas mulle pool oma majast ja krundist? Äkki on selle taga mingi nali ja ma saan asjadest täiesti valesti aru? Simon tahab mingi trikiga mulle kätte maksta? Hmm, aga mille eest? Selle eest, et tema mu juurest niisama ära jalutas ja mind üksi jättis?
Laurile sellest rääkida ei saa, sest ta arvab niigi, et mul on kahe jalaga maa peal olemisega raskusi. Kui ma veel räägiks, et endise parima sõbra vanaema pärandas mulle poole oma kinnistust, siis lõpeks mu viimnegi usalduskrediit Lauri juures.
 Nii ongi – ma planeerin, millised osad mu elust mahuvad mehe mõttemaailma. See, millest Lauri aru ei saaks, seda ma temaga ei jaga. Nii ei saa ma tegelikult suuremat osa oma elust oma abikaasaga jagada, sest Lauri on finantsjuht. Tema maailma juhivad numbrid, korrapära, reeglid, stabiilsus.
Minuga on vastupidi. Mu töö on tantsimine. See nõuab ihu ja hinge koostööd. Ma ei saa niisama kahe telesaate vahel tantsimas ära käia. Loomulikult on võimalik  rutiinselt liigutusi harjutada, oma keha füüsiliselt treenida. Tantsu tõeline võlu tuleb välja aga siis, kui kõik sinus teeb koostööd, kui oled saavutanud tõelise harmoonia. Laval ei saa särada, kui samal ajal mõtled pesemata nõudele või maksmata arvetele.
Aktiivsest esinemisest tõmbasin pärast laste sündi tagasi, kuid paari aasta eest täitsin lõpuks kauase unistuse ja avasin tantsukooli. Korduvalt olen saanud siunata, et miks laste kõrvalt sellist asja teen. Tegelikult aga olidki just mu enda lapsed need, kellest sain selliseks teoks inspiratsiooni. Lastele võimaluse pakkumine on see, mis ajendab mind pingutama.
Tantsukool tasub ennast nüüdseks juba ära. Palka ma endale veel ei maksa, kuid teised treenerid saavad oma tasu ning ruumide rent on alati õigeaegselt makstud. Tallinnas polegi see nii väike asi. Lauri silmis pole see aga mingi kasum. Tema nurin on kohati ka õigustatud – iga-aastastel perereisidel käime tõesti tema teenitud raha eest. Lapsed on aga pärast lasteaiapäeva just minuga töö juures, nii et Lauri saab rahulikult teha pikki tööpäevi, kus lapsed ja mina teda ei sega.
Stefan ja Amanda naudivad nendevanustele mõeldud trenne. Samas istuvad nad saalinurgas, kui mina suuremaid treenin. Hämmastav on vaadata, kuidas nad aeg-ajalt püsti kargavad ning meie liigutusi järele teevad. Sellises vanuses lapsed õpivad ikka nii kiiresti.
Laurile on mul aga raske selgitada, et tantsukooli lisaväärtus on see, et meie ühised lapsed saavad väiksest saati elada selle melu sees. Maakohas kasvades ei olnud mul kunagi sellist võimalust. Pidin trennis käimiseks linna sõitma, arvestama bussiaegadega, igakuiselt mõtlema, kuidas vanemad mu trennitasu maksta suudavad. Meie lapsed ei pea seda tegema. Stefan ja Amanda naudivad tantsimist ning nad arenevad iga päevaga silmnähtavalt. Lauri jaoks ei ole see aga argument.
Rääkimata sellest, et esimese paari aastaga oleme mitmetelt tantsuvõistlustelt erinevates vanuseastmetes ja erinevates stiilides hunniku karikaid, diplomeid ja medaleid kaasa toonud.
Nüüdseks olen nii palju oma abikaasat tundma õppinud, et võistluspäeva õhtul püüan enne kojujõudmist kogu oma rõõmu välja paisata ja kõik õnnelik olemise ära olla. Kodus pole mõtet loota, et saan neid emotsioone jagada.
Meie kooselu algul Lauri nautis mu esinemisi. Talle meeldis, et olen tantsija. Samal ajal käisin poole kohaga tööl juhiabina. Töö juures me ka kohtusime. Aastatega hakkasin mina tantsimisele rohkem aega pühendama, tema aga näitas üha rohkem, et tegelikult ei arva ta sellisest elustiilist midagi. Kui lastega kodus olles mõneks ajaks tantsimisega pausi sisse tegin, hingas ta ilmselt kergendatult. Tantsukooli alustamisega oli algul ilmselt nõus kui naiseliku kapriisiga. Tundub, et Lauril polnud õrna aimugi, et sellest saabki nüüdseks minu elu. Aga seda see ongi – minu elu! Tants on mu elus olnud kauem kui Lauri.
Tegelikult on ka Simon olnud mu elus kauem kui Lauri ... ükskõik, millised tunded mind samal ajal seoses temaga on vallanud. Vihkamine on ju ka tunne!



Saatmata kirjad Rahva Raamatus
Saatmata kirjad Apollos




*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 





reede, 26. mai 2017

Surnud kala kaasa ei võta!

Ma polegi kirjutanud, et Maria sai endale prillid, nagu Margit ühe postituse all märkis.


Eelmisel aastal käisime Mariaga silmaarsti juures, aga siis oli ta unine ja väike ka ning ei lasknud korralikult vaadata. Jäi jutt, et tuleme varsti uuesti. Nüüd siis käisime. Tuli välja, et tema nägemine on pluss 3,5 ja 4. Ma ei jaga neist numbritest väga midagi, aga pidavat suured olema.

Ehk siis laps on pikalt käinud ringi nii, et väga ei näe ja keegi ei saa mitte midagi aru!

Ausalt, kui Mathiase puhul ma aimasin, et ta ei näe hästi, siis Maria ei näidanud tõesti sellest märkigi.

Tagant järgi mõeldes tegi ta küll mõnikord asju, mis näitasid, et ta tunneb ennast ebakindlalt. Kui sa ise näed ümbritsevat uduselt, siis on endal ka veidi umbusaldav tunne sees.

Kuna Mathiasel ja Marial on mõlemal laisk silm, nagu mul endalgi, siis soovis silmaarst ka ülejäänud lapsi näha. Nii  me käisimegi esmaspäeval Joosepi ja Christianiga silmaarsti juures. Joosep oli ülimalt õnnelik, et tema saab ka endale lõpuks prillid. Tegelikult aga nii ei läinud ja arst tuvastas, et Christianil ja Joosepil vähemalt laiska silma ei ole. Silmanägemist tuleb aga jooksvalt edaspidigi kontrollida.

Kohustuslik osa tehtud, veetsime aga poistega ka mõnustal aega. No ikka seda kvaliteetaega. Näiteks jalutasime Pärnu jõe ääres. Otsustasin, et seisame poistega selle koha peal täpselt nii kaua, kuni nemad tahavad ära minna. Ei ole seda pidevat "ruttu-kiire-lähme-juba- tempot", vaid lapsed saavad omas tempos tegutseda.



Joosep leidis üsna kiiresti kalade vaatlemise paiga. Teda kurvastas üks surnud kala, kelle Joosep veest välja koukis, et ta teiste kalade vett mustaks ei teeks. Loomulikult arvas ta, et surnud kala tuleb koju kaasa võtta. Mina loomulikult nii ei arvanud. Tundus, et Joosep nõustus.

Kui lõpuks lahkuma hakkasime ja Joosepil ilusarmas nägu ees oli, siis teadsin, et pean ütlema:
"Joosep, võta kohe surnud kala taskust välja!"
Ojaa, mõni aasta emakogemust on selliseid asju õpetanud.

Vastuseks tuli paar hetke nägu "mina-pole-midagi-teinud"... kuni lõpuks ka kala taskust välja võeti. Joosep mattis kala vee ääres liiva sisse ning võisime lahkuda.

Patsutasin endale õlale, et ma oma lapsi nii hästi tunnen... ja Joosepile õlale, et ta nii hooliv on!













****

Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategooriasArvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! Aitäh!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).


Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com


neljapäev, 25. mai 2017

Sa pead õppima kaotama! Pean ikka või?

Täna kuulsin lasteaias, kuidas üks isa lohutas oma last:
"Sa pead õppima kaotama!"

Viimaste aasta jooksul olen ise korduvalt selliseid vestlusi pidanud. Võiks arvata, et mida rohkem laps võistleb, seda paremini oskab kaotada, siis... tegelikult on vastupidi. Ilmselgelt igal võistlusel ei võida. Mida rohkem võistled, seda rohkem saad hoopis kaotamise kogemusi.

Jah, isegi kõigi nende kaotuste korral on võistlustel osaleval lapsel rohkem võite, kui sellel, kes kusagil ei osale. Aga kaotuse kogemuste number on ju samuti suurem.



Võiks öelda, et pole hullu, harjub ära. Aga kui sina viimati loteriipileti ostsid, hoolega ringe ja riste tõmbasid ja lõpuks peavõitu ei saanud, kas olid pettunud? (see ongi põhjus, miks mina nüüd, kui hakkasin uuesti loteriid ostma, ostan seda arvutis ja lasen endale saata info, kui ma peaks võitma, mitte ei ringita ja ristita ise teleka ees)

Ükskõik, kui hästi sa kaotusesse suhtud, siis mingi kurb tunne käib ikka läbi.

Üks meetod, mida olen ise aastaid kasutanud on see, et ära ootagi paremat! Siis tuleb võit või õnnestumine nagu hea üllatus.

Selle meetodi viga on, et siis sa panustad ka nii, nagu võit polekski võimalik. Kui läheksid võitma, siis oleks enda sees energia ka hoopis teine. Nii et seda meetodit ma enam ei kasuta. Nüüd teen kõike nii, nagu see oleks kõige olulisem asi mu elus. Sest see, millele ma oma aega pühendan, ongi oluline. Muidu ma ju teeks midagi muud.

Praegu näen, kuidas Joosepi (6a) puhul on tõsine motivatsioon huviringideks suurema venna Mathiase (8a) medalid, diplomid jms. Minu jaoks on suur ülesanne praegu jälgida, et Joosep läheks oma rada ja ei valiks oma teed valel põhjusel. Samas pole see nii lihtne, sest kui eeldusi on erinevate teemadega tegelemiseks (nii sportlikud kui muusika ja kunstiga seonduvad tegevused), siis peab valima. Ja katsu siis aru saada, mis on see, mis paneb lapse sisemuse päriselt särisema või milline motivatsioon tuleb suure venna jäljendamisest.

See tähendab, et ka Joosepiga oleme juba korduvalt pidanud rääkima teemal: "Mina ei võida MITTE KUNAGI!". Ja seda enne, kui ta üldse mingi alaga tõsisemalt tegelema on hakanud.

Mina ei õpeta oma lastele enam, et sa pead oskama kaotada. Õpetan hoopis, et:
  • pole olemas kaotust! On õppetund- mida sa ise valesti tegid või tegemata jätsid, et ei võitnud? Mida pead tegema, et järgmisel korral ise parem olla?
  • ainuke kaotus on allaandmine, kui sa enam ei ürita!
  • naudi seda, mida sa teed! Võistlemine on vaid üks osa, kuid oskus on nautida iga hetke sellest, mida sa teed!
  • ole endast parem! Kui suudad teha paremini sellest, mida ise eelmisel korral suutsid, siis see ongi juba suur võit!
Kui inimene (jah, kõik inimesed, igas vanuses, mitte vaid lapsed!) sellest aru saab, siis pole vaja lisada, et "ära mine närvi, kui kaotad!", "ära süüdista teisi, kui kaotad!" jne, sest inimene, kes mõistab, et pole olemas kaotust, vaid õppetunnid, ei teegi neid asju.

Õppetund tähendab, et kõik sõltub sinust. Sinu võit või kaotus on sinu teha. Jah, sa ei saa kontrollida seda, kui palju teised treenivad, harjutavad või näiteks mida täpselt kohtunikud hindavad (kui on võistlemine loovatel aladel, nagu näiteks muusika, tants, kunst jne), aga sa saad ikkagi anda endast parima.

Nii et igasugused võistlemised ja mõõduvõtmised on küll küsitavad, aga samas mina neid ära ka ei jätaks. Ikkagi lisab mingit motivatsiooni. Seab mingid tähtajad, et pead oma võimed mingiks hetkeks maksimumini ajama. See nõuab pingutamist ja distsipliini.

Seega näiteks laulu-, tantsu-, spordi- vms võistlused õpetavad lõpuks lapsele ka ennast muudel teemadel kokku võtma ja pingutama. Kogu huvihariduse kaudu saadav on kasuks ka teistes eluvaldkondades, kuigi me igapäevaselt võib-olla ei oskagi neid seoseid näha.


Samas on täiskasvanute puhul väga selgelt näha, kellel lapsena on jäänud läbielamata kõik need enda kokkuvõtmised, pingutamised, võidud ja kaotused. Olgem ausad- kui inimene alles täiskasvanuna esimeste kaotustega peab toime tulema, siis on see hulga keerulisem kui lapsest saati harjutama hakata.

Kuidas sina enda ja lapse kaotusvaluga hakkama saad? Kuidas reageerid olukorras, kus laps teatab, et ta "ei võita MITTE KUNAGI!" (ja seda saadavad loomulikult hiiglaslikud krokodillipisarad)?


***

Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategooriasArvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! Aitäh!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).


Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

kolmapäev, 17. mai 2017

Armastades on sul kõik olemas

Teate, täna lähen magama enne südaööd... ja üldse ei tunne süümekaid.

Enne seda aga tahtsin jagada hetke emotsiooni: armastav!


Iga hetkega saan üha rohkem aru lausest: kui sa armastad, on sul kõik olemas!

Ülejäänud mõtteid ja toimuvat jagan järgnevatel päevadel, aga üle ääre ajavat armastust ei saanud vaid endale hoida.

Maria ja Joosep läbisid katsed ja saavad sügisest muusikakoolis pilli õppida. Mathiasel on homme muusikakooli 1.aasta eksam trompetiga. Maria oli täna etenduses rebane. Mathiasel on homme viimane trenn enne laupäevast riikliku Kuldse Karika tantsuvõistlust...

Armastav! Ennast ja teisi armastav. Selline tunne ongi hetkel.

esmaspäev, 15. mai 2017

Seiklus minu küllusliku elu poole- 1.kuu

Möödas on esimene kuu Külluse Seikluskoolitusest Crystal Ra Laksmi juhendamisel. Olen siin veidi juba rääkinud, et tegemist pole miljonäriks saamise õpetusega, vaid sellega, et õpitakse ennast tundma ja oma oskusi ja andeid kasutama. Ehk seda, kuidas elada unistuste elu.
Ausalt öeldes saan ma iga päevaga aru, et olen juba aastaid oma unistuste elu elanud... lihtsalt mõningaid teemasid tuleb veel muuta ning mõningate takistustega hakkama saada. Suund on aga õige. Enda kohta aastate jooksul tehtud avastused on juba päris edasiviivad olnud.

Selle kuu jooksul on mu elu muutunud palju harmoonilisemaks ja paremini toimivaks. Paljud uued teadmised toetavad neid mõtteid, mis ma olen varem mujalt kuulnud või isegi ise seniste kogemuste põhjal välja mõelnud. Siiani ei osanud ma neid aga kuidagi ühte patta kokku panna ja nendega lahendada küsimusi ja probleeme, mis mulle haiget tegid ja mu tegutsemist takistasid.

Esimese kuuga sain kohe hirmus rikkaks. Rikkaks mitmete arusaamade võrra. Viimase kuu jooksul kinnitusid minus näiteks sellised arusaamad:

  • Keegi ei saa väljastpoolt hinnata seda, mis mul on ja milline on mu väärtus. Raamatuid mitte lugevad inimesed ei saagi mõista, et olen hea kirjanik, sest nende jaoks pole keegi hea kirjanik. Samas- kui inimesi puudutavate raamatute kirjutamine ongi minu elu ja minu anne siinses maailmas, siis mu teoseid mitte hindavad inimesed ei hakka mitte kunagi ka mind ennast hindama. Vale uks, mille taga kiibitseda!

  • Perekonnas pole tülitsemiseks põhjust. Tüli on ju see, kui teineteist ei kuulata, teineteisele lennatakse peale väljaspoolt kodu korjatud negatiivsete tunnetega, hinnatakse erinevaid asju. Olen õppinud paremini mõistma, millal abikaasa, laste või teiste inimestega suheldes tulenevad nende sõnad minu käitumisest ja väljaütlemistest või millal teevad nad midagi mõne väljastpoolt saadud mõjutuse tõttu. Samuti õpin üha rohkem jälgima enda sõnu ja tegusid- millised on tõesti mu lähedastele suunatud ja millal teen või ütlen midagi, sest mõni kõrvaline inimene või olukord on mind kuidagi tasakaalust välja ajanud.
  • Vihkamine tapab! Seda tean ammu, et vihkamine tekitab vähki. Olen aastaid õppinud negatiivseid inimesi ja olukordi ignoreerima. Praegu olen selle teadmise aga veel selgemaks saanud- kui kusagil on halb, siis tuleb sealt eemale hoida. Kui eemale hoida ei saa, siis negatiivsus endast ikkagi eemale juhtida. Olen sellest ka oma raamatutes kirjutanud- vihkamine on tunne! Kui sa kedagi vihkad, siis on sul tema suhtes tunded, millega tuleb tegeleda. Mõnikord on vihkamise põhjus hoopis see, et tahaks selle inimesega rohkem koos olla. Kui inimene mu ellu mingil põhjusel enam ei mahu, siis järelikult ei saa ka mingeid tundeid olla. Eriti mitte vihkamist.
  • Kui mõni tegemine on raske, uksed sulguvad, siis äkki on aeg ümber pöörata ja teises suunas minna. Mõnikord on ka olukord, kus sa pead lihtsalt veidi rohkem vaeva nägema, kuid enamasti on see ikkagi märk, et tegemist on vale suunaga. Minu jaoks algas selle aasta veebruarist tõeline uste sulgumine. Algul ei saanud ma aru, et mis toimub? Ülimalt avatud uksed olid äkitselt kõik kinni. Aga aegajalt peab üks uks sulguma, enne kui saab avaneda uus. Ja see ongi minu elus toimunud. Kõigest, mis praegu toimub, aga kirjutan pikemalt edaspidi.
  • Luua ei saa, kui muud valdkonnad on paigast ära. Ehk siis näiteks raamatute kirjutamiseks peavad olema suhted korras, rahaline olukord korras jne. Kui pidevalt on mure ellujäämise või suhete pärast, siis on mõte ka kinni. Loominguline tegevus ei ole mehhaaniline töö, mida saab jupi kaupa suvalisel hetkel teha. Jah, ma olen õppinud kirjutama nii, et istun laua taha ja lihtsalt kirjutan. Aga see, kui sul on meeled vabad ja muud mured eelnevalt lahendatud, on hoopis teine tekst, mis siis arvutisse koguneb. Hea näide on näiteks minu viimane raamat "Saatmata kirjad". Samuti noorteromaan "Ütlemata sõnad".
  • Mitmest allikast sissetuleku saamine on hea. Isegi väga hea. Kui siiani olen olnud pajude jaoks imelik, sest klassikalises mõttes töökohta pole mul juba pea 9 aastat olnud, siis nüüd tean, et see ongi normaane ja ilmselt nii jääbki. Samas panin paberile 13 töökohta, millest mulle pidevalt raha sisse tuleb. Jah, mõnest küll vaid mõni euro kuu jooksul, aga samas saan kõiki neid ise oma panustamisega mõjutada ning seega rohkem teenida. Praegu olen aga oma tegemistes veidi halvasti organiseeritud olnud ja seega pole kõiki neid töökohti hästi tajunud, ega ära kasutanud.
  • Laste kasvatamisel on kõige tähtsam õpetada nad oma andeid ja oskusi kasutama ning neid arendama. Rahas ei saa seda mõõta. Aastaid olen mitmete inimestega vaielnud, et kas lapsel on ikka vaja linnas tantsutrennis käia, kui me endale nende aastate jooksul pole uhket voodit ostnud, vaid magame ikka maas madratsil. Minu seisukoht on olnud, et voodit võib igal hetkel osta, lapse huviringi ei saa hiljem tagant järgi teha. Ma pole kunagi oma lapsi huviringidesse surunud. Neil on endal huvi. Järgmine sügis ongi suur väljakutse, et kuidas saavad kõik lapsed käia soovitud huviringides ja minna ikka veel tööle jõuaks. Peale selle tuleb lahendada auto mure, et millega kõik need vajalikud sõidud ära teha. Praeguseks on kõik senised autod rivist väljas... ja soov vanu autosid putitada on suht kadunud. Olen uue ja turvalise valiku otsingutel.  
  • Ma saan muuta vaid iseennast! Kõige suurem arusaamine on siiski olnud, et muutes iseennast, saan ma muuta kogu maailma enda ümber. Aastate jooksul olen nii palju aega kulutanud muretsemise pärast, et kas ja kuidas saan elada inimeste ja olukordade keskel, kuhu ma hästi ei sobi. Nüüd tean, et ei saagi. Aga see, millised on olukorrad või inimesed minu ümber, tuleneb ikka minu enda seest.  Samuti ei pea ma muretsema sellepärast, mida inimesed minu või laste kohta ütlevad, sest see tuleneb nende seest. Ehk et kui keegi mind või lapsi kritiseerib, siis ilmselt on tal enda elus asjad paigast ära ja ta peaks hoopis enda sisse vaatama. Aga see pole minu asi, lihtsalt hoian ennast sellistes kohtades ja selliste inimeste juures, kus on hea. Sest neid kohti ja inimesi on palju.
Tegelikult juhtus selle kuu jooksul igasuguseid väikeseid ägedaid asju. Kõigest ei saa veel kirjutada, aga eks ma annan muudkui siin aru.



Eile oli meie koolitusgrupi uus kahetunnine online kohtumine.  Sellised otseülekanded toimuvad kord kuus. Muul ajal teeme kodutöid ja harime ennast ise või koos koostööpartneriga. Praegu on mul küll pidevalt mõnus surin sees, sest uued võimalused avanevad iga päev. Ja teate- see on ülimalt äge!!!! Ausalt!

Aga sellest siis edaspidi!

Crystal Ra Laksmi alustab uut koolitust, millega on praegu võimalik liituda. Tutvustava kohtumise kohta leiad infot siit: Külluse Seikluskoolituse tutvustav online kohtumine.



***

Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategooriasArvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! Aitäh!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).


Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

esmaspäev, 8. mai 2017

Mõned nipid, kuidas hoida paarisuhet väikeste laste kõrval

Kas sina tead, kuidas väikeste laste kõrvalt paarisuhet hoida? Me siin oleme nüüd veidi üle 8 aasta seda katsetanud ja õppinud.

Ajakiri "Pere ja Kodu" küsis meie käest, kuidas oleme hakkama saanud. Seda, mida vastasime, saadki lugeda ajakirja psühholoogia erist, mis on nüüd müügil.

Meie aga muudkui õpime ja katsetame edasi. Iga päev. Sest meil on ilus elu maal.


*****

Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategooriasArvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! Aitäh!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).


Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 

laupäev, 6. mai 2017

Perebänd tõstab pead

Ma olen alati teadnud, et meil tuleb varsti perebänd. Aga et see nii kähku käib, seda ei osanud ma arvata.

Tänane päev läks nagu ikka vabad päevad... ehk täitsa nii, nagu ma enne üldse ei arvanud.

Sel aastal otsustasime vist esimest korda pärast Teeme ära talgute algust, et meie talgud on seekord Kuuse talus. Herlend aga läks hommikul korraks hoopis mingit traktori asja tegema koos lastega. Meie Veronikaga aga suundusime Märjamaa laadale. Ostsin endale 2 põõsasliilia sibulat.

Olen aastaid endale liiliaid tahtnud, aga nagu kõik muu meie elus on viimastel aastatel olnud pidevas arengus ja muutuses... ehk ebastabiilne, nii ka meie aed. Praegugi on tegelikult suurem osa murust üles kaevatud. See aasta on aga kuidagi stabiliseerumise aasta. Nii ostsingi liiliad.

Tegelikult tahtsin aga näidata hoopis seda, kuidas lapsed ootamatult perebändi moodustasid... täiendustega:

 Kõlas see ettevõtmine nii:

Kõikjale kõlas.

Kõvasti kõlas.

Tänane mõtlemisteema minu jaoks oli: kuidas ikkagi linnas lapsi kasvatatakse? Eriti suvel. Kuhu nemad kogu selle energia panevad, sest vaevalt, et teistel lastel vähem energiat on.


*****

Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategooriasArvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! Aitäh!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).


Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com 

neljapäev, 4. mai 2017

kolmapäev, 3. mai 2017

Ma ei hoia rohkem oma lapsi! Mitte hetkekski!

Tahtsin juba varem selle välja öelda, aga tänase emotsiooni põhjal on see tunne veel eriti tugev: mina oma lapsi rohkem ei hoia, ega valva!

Olen aastate jooksul seda palju teinud: oodanud meest koju, et mu lastehoiu kord lõppeks; olnud nendega koos ja oodanud, et tuleks magamamineku aeg; oodanud nende uinumist, et tuleks minu aeg; püüdnud neile tegevust leida, et saaks tööd teha jne. Nüüd enam mitte!

Loomulikult ei suuda ma ikka jätkuvalt kõiki töid lastega koos teha (loe, millised olid minu lastega koos töötamise probleemid!), kuid olen õppinud nüüd aega veel paremini planeerima, nii et ma ei pea lastega koos väga tihti töötama. Olen õppinud töid korraldama nii, et mul on võimalik rohkem vaba aega võtta... ehk aega koos perega!

Mul ei ole enam lihtsalt lapsed! Mul on armsad teekaaslased, kellega koos on tore! Mul on perekond, kellega saab teha asju, mis mulle meeldivad ja mida saab nautida. Mul on mõttekaaslased, kes jagavad mu mõtteviise ja suhtumisi.

See on hämmastav tunne.

Asi ei ole selles, et ma olen ise vanemaks ja targemaks saanud... no seda tegelikult ikka ka, kuid eks asi on ka selles, et lapsed on vanemaks saanud... ja nüüd ilmneb neis ka see, kuidas senine kasvatamine/mõjutamine neid on puudutanud.

Mäletan, kuidas esimese lapse esimene aasta oli üks raskemaid aegu minu elus. Palju harjumist ja elu ümberkorraldamist. Herlendi jaoks tõi see kaasa muidugi veel rohkem muutusi. Järgmised lapsed sündisid juba perekonda, kus elurütm oli lastele kohane. Sellegi poolest oli sagimist nendega ikka päris palju. Jah, kui ma oleks tol ajal olnud kogenum, siis oleks ka laste esimesed aastad lihtsamad olnud, aga ... kogemust lapsevanemana ei saa enne, kui oled lapsi kasvatanud. Paratamatus!

Tänaseks olen ise pea nädal aega nohune-köhane olnud. Mathias jäi peale pühapäevast tantsukontserti samamoodi haigeks. Tänaseks jäi ka Christian koju. Kehad uuenevad, mis muud... Loomulikult lubasin siis ka Joosepil ja Marial koju jääda. Kui 3/5 kodustest pereliikmetest on tõbised, siis loomulikult... minnakse matkama!

Olen pikalt planeerinud Kaisma Suurjärve Puhkealaga tutvumist. Õigemini sealse matkarajaga. Juba eile õhtul küpses peas plaan täna rändama minna. Hommikul aknast sissepiiluv päike vaid kinnitas, et plaan on õige. Kui lastele hommikul mõtet mainisin, siis läks hullumaja lahti: kiirelt oli vaja võileivad kaasa teha, Maria pakkis seljakotti mänguasjad (ojaaa, näha on, et käin lastega tihti matkamas!), piknikuks lina ja muu varustus.

Autosõit Kaismale oli nagu klassikaline Ameerika lastefilm:
"Kas me oleme kohal? Aga nüüd? Aga nüüd? Kas me kohal oleme? Oleme kohal ka juba? Aga nüüd?"

Kaisma Suurjärve Puhkealal autost välja tulles oli pilt selline, nagu ... maalapsed oleks loodusesse saanud: vaimustunud lapsed! Kõik tahtsid kiirelt matkama hakata. Palju-palju elevust! Teate kui hea tunne on, kui sinuga on koos nii suur hulk inimesi, kes on vaimustunud sinuga samadest asjadest! Mina ei jõudnud ka retke ära oodata.

Leidsime laudtee otsa kätte ning asusime rajale. Siis sai selgeks selle retke üks mõte: mina mõistsin taas oma hirme. Ehk siis ma kardan sügavat vett ja kõrgust. Neist hirmudest olen kirjutanud ka siin.

Suur osa laudteest kulges mööda järve äärt. Korduvalt olid otse jalgtee ääres ülimalt sügavana tunduvad järvesopid. Ülimalt mõnus otseühendus loodusega... aga minu jaoks hirmus. Eriti kui kaasas on peaaegu 5-aastane, kelle jaoks pole probleem ennast suvalises kohas ümber keerata ja tagurpidi käima hakata (rabas lookleval laudteel!!!) ja peaaegu 3-aastane, kes ei saa aru, miks sa tahad tal kogu aeg käest kinni hoida, kui ta laudteelt veepeegli kohale mõnda põnevat asja vaatama kummardub.

No nii ma siis võitlesin seal oma veehirmuga. Ausalt, ma ei teanud, et see on nii tugev... aga kui mõtlema hakata, siis on see alati nii olnud. Ma ei julge ujuda seal, kus tean, et mu jalad põhja ei ulatu (madalamaks kulgev bassein välja arvatud), eriti mitte meres, kus on vetikad ja muu taoline. Minu jaoks on mõeldamatu mingis rabajärves ujuda, sest ma ei näe, mis vees toimub.... ja kes sealt välja võib tulla. Jaaa, ma tean, et asi on mõtlemises, aga .... mingi teema mul selle sügava veega on. Asi pole ka ainult selles, et ma ei usaldaks oma ujumisoskust. Jah, ma õppisin ujuma umbes 15-aastaselt, sest olen tõesti maalt pärit maismaalaps. Ujulas aga suudan rahulikult üle poole tunni järjest ujuda, seega päris oskusteta ei saa olla.

Tean, et laste ja loomade juures tuleb enda hirmud unustada, ennast tasakaalustada, et mitte enda hirme teisele üle anda. Eriti selgelt öeldi see välja kutsikakoolis, kuid eks ma olen ka lastekasvatuses seda varem kogenud ja lugenud. Seega tegelesin täna suure osa retkest sellega, et oma tumedate sügava(na tunduva)te veekogude hirmuga tegeleda. Korduvalt rahmasin siiski Christiani käest kinni, kui rada taas mõnele veesilmale lähenes.

Ja siis jõudsime raja lõppu ehk vaatetornini. Nagu veehirmust vähe oleks, siis pidin oma vaimustunud laste järel vaatetorni ronima. Jah, ma ronin mõtlemata alati sellistesse kohtadesse ja ... mu jalad värisevad alati. Aga kui pead veel üksi nelja aktiivset nublut jälgima, siis on väga suur õppetund, kuidas enda hirme eemale tõrjuda, et ise ja ka lapsed saaks vaadet nautida ... ja keegi ikkagi alla ei kukuks.


Kui mu sisemised võitlused välja arvata, siis oli tõsiselt fantastiline päev!!! Tegelikult oli see fantastiline isegi koos hirmudega, sest eks nendega tuleb ka tegeleda.

"Emme, see on kõige parem päev maailmas!"
"See on kõige ägedam matk, mis me oleme teinud!"
"Siin on niiii lahe! Tuleme varsti jälle!"
Need on vaid mõned kommentaarid, mida lapsed nende paari tunni jooksul välja kilkasid. Ei mingit vingumist. Isegi peaaegu kolmene Christian jalutas kogu tee vingumata ära... no olgu, tegelikult hakkas ta veidi enne tagasijõudmist sülle küsima ja korra istus maha ka.

Aga no olgem ausad- mitu tundi matkamist paneks mõnegi täiskasvanu hulga varem rajale surema, nii et Christian pidas ikkagi hästi vastu.


Rada alustades imetlesime esimesel kurvil konnakudu. See tundus nii eriline. Nii päris. Täitsa loodus kohe. Siis me veel ei teanud, et kogu ülejäänud retke saame jälgida väga suurt hulka konni. Igas koguses. Igas poosis. Üksinda. Kahekesi. Viiekesi. Ujumas. Vees lebotamas. Samblal lebotamas. Vaikimas. Krooksumas.

Täna sain aru, et maal lapsena nägin küll pidevalt konni. Viimased aastad... aastakümned on aga suht konnavabad olnud. Ma ei teagi, kas neid pole siis enam igal pool? Või ei puutu ma nii palju loodusega kokku? Igatahes olid tänased vaatemängud minu jaoks ka väga erilised. Eks seetõttu võttis ka meie retk kauem aeg, kuna pidevalt peatusime ja nautisime kokkupuudet looduse ehk konnadega.

Nägin, kui eriline see kogemus minu laste jaoks oli. Korraks pahandasin endaga, et miks mu lapsed varem pole sellist kogemust saanud. Siis aga õigustasin ennast, sest paljudel lastel pole üldse sellist matkamise kogemust... ega ka täiskasvanutel.

Olen varemgi öelnud, et minge metsa! Päriselt! Endale pean ka tihemini ütlema.

Aga no ma olen ju see maalaps, kes ei julge üksi metsa minna. Aastaid pole mul olnud kedagi, kellega koos seda teha. Nüüd on meil bernikas Troy, keda metsa kaasa võtta (tänasele rabateele me teda küll kaasa ei võtnud) ja lapsed, kes tänasega tõestasid ennast võrdväärsete matkasellidena.

Hetkel on tunne lihtsalt õnnelik! Nii armas on näha, et lastest on kasvanud tõeliselt armsad mõtte- ja teekaaslased, kellega koos saan teha paljusid asju, millest aastaid puudust olen tundnud. Läbi nende silmade oskan ise ka päris asju paremini hinnata.

Eelmistel päevadel korduvalt streikinud auto viis meid täna probleemideta edasi ja tagasi (probleemid autodega on kirjas siin). See oli ka hea tunne. Ju siis käisime õiges kohas!

Kõige tihemini kõlas täna mu peas kusagilt kuuldud mõte: kui sa armastad, on sul kõik olemas!



*****

Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade  jagamise eluliste blogide kategoorias! Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias. Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! Aitäh!


Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).


Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com